Lisbel Serbin: Jumala juures on andestus

Lisbelit võib tutvustada mitmeti: unikaalse nimega inimene. Neiu, kes kohtus paavstiga. Tüdruk, kes aastaid oli nõus sööma ainult kartulitoite. Noor, kes kuulis Jumala kutset. Loodusainete õpetaja mõisakoolis. Uitaja ja mõtiskleja. Aga mis kõige erilisem – elu koos Jumalaga on tervendanud teda seespidiselt ja toonud võimalusi, mis unistustest veelgi paremad.

Lisbeli emal Liivil oli oma lastele nimede panemiseks kindel valem: nimes peab olema kuus tähte, kaks silpi ja kaashäälikuühend. Esimene poeg sai nimeks Sander, poolteist aastat hiljem sündinud tütar Lisbel ja veel pooleteise aasta pärast ilmale tulnud tüdruk Marlen. “Mina olin esimene tütar ja esimesed kaks tähte on ema nimest. Kuna ta vaatas palju “Õnne 13” ja talle meeldis Annabeli nimes “bel”, siis tuligi Lisbel. Ühtegi teist Lisbelit ma ei ole seni kohanud!” ütleb ainuke teadaolev Lisbel, kes muuseas reageerib seltskonnas igale L-tähega nimele, olgu siis Liisbet või Liselle, sest ikka kiputakse õiget nime sassi ajama või ära unustama.

Valu vaikuses

Lisbeli lapsepõlve esimesed tosin aastat möödusid Tapa külje all Karkuse külas, hiljem koliti perega Tapale. “Enamuse ajast oli ema tööl, et peret üleval pidada. Isa tegeles oma probleemidega,” meenutab Lisbel. “Meie peres liiga palju omavahel ei räägitud, oldi üsna reserveeritud. Välja paistis vaikne elu, aga valu oli meie keskel. Kui olin viiendas klassis, kuulsin esimest korda elus lauset “Palun vabandust!”. Seda ütles klassiõde, kui oli mind kogemata palliga visanud. Ma ei saanud aru, miks ta nii ütles ja mida mina peaksin vastama. Kodus me kunagi üksteiselt vabandust ei palunud – oli kaks valikut: kas unustada ära või olla pahane.”
Koolis oli Lisbel tubli vaikne laps, kel hinded korras ja keegi ei kahtlustanud, et midagi on valesti. Kui ta nädalas kaks lauset ütles, oli see kõigi meelest piisav, enamasti oli kommunikatsiooniks naeratus, noogutus või pearaputus. 

Algklassides õppis ta muusikakoolis plokkflööti, mis talle kangesti meeldis. Õpetaja juhtus olema aga loomult väga jutukas. “Mind häiris, et pean rääkima. Mulle ei meeldinud ka esineda ja minu mittenõusolek väljendus selles, et ma lihtsalt ei läinud kohale,” kirjeldab Lisbel. Ema mõistis ja lubas muusikakoolist ära tulla..

Ootamatu kõnetus
Oli 2016 suvi. Isa kolis pere juurest ära ning kogu tema põhjustatud valu tõttu rõõmustas Lisbel selle üle väga. Sügisel 10. klassi minnes märkas neiu, et õppimistega tuleb ta väga hästi toime, aga igal vabal hetkel kipub mõlgutama mõtteid, kuidas teha midagi, et isal oleks halb – et see mees ometigi mõistaks, kui palju halba ta on perele teinud. “See hakkas mind häirima. Mul oli valus ja tahtsin, et tal ka oleks,” ütleb Lisbel. “2016. aasta lõpus jalutasin Tapa kesklinnas koolist koju ja mõtisklesin ning äkitselt kõlas mu peas selgelt lause: Jumala juures on andestus. Mitte keegi ei olnud midagi sellist mulle öelnud, ma ei teadnud kirikust ega Jumalast eriti midagi. Aga mu uudishimu kasvas – kust see lause tuleb, miks see mu peas on? Teadsin, et ma vajan ise andestust ja pean õppima, kuidas teistele andeks anda. Ainuke kirik, mida teadsin, oli Tapa luteri kirik. Läksin teisel advendil teenistusele, aga midagi eriti aru ei saanud. Eriti hirmus koht oli, kui järsku kõik tõusid püsti ja läksid armulauale. Keegi midagi ei selgitanud. Aga oli piisavalt eriline ja hea selle segaduse sees, et ma esmaspäeval juba ootasin uut pühapäeva, et tagasi minna.”

Vahepeal oli koolis arenguvestlus. Kui klassijuhataja Külvi Kivisild Lisbelilt lõpetuseks küsis, kas tal küsimusi on, üllatas Lisbel nii ema kui õpetajat. Tema tavapärane vastus oleks olnud pearaputus. Aga Lisbel kostis: “Mul üks küsimus on: kust ma võin saada endale Piibli?” Nii ema kui õpetaja olid ülimalt üllatunud. Aga järgmisel õhtul õpetaja Külvi, kes on usklik inimene, helistas Lisbelile ja kutsus oma koju, et anda Piibel – see eksemplar on kasutusel tänaseni.

Teekond Karmelisse

Lisbel hakkas igal pühapäeval Tapal Jakobi kirikus käima. Ta õppis selgeks, mis on see kellaaeg, millal siseneda, et ei peaks kellegagi suhtlema – kolm minutit enne teenistuse algust. Ta lipsas rõdule, kus oli ainult orelimängija, ja lahkus poole lõpulaulu ajal, et ei peaks kellegagi rääkima. “Ma ei tahtnud kellegagi suhelda, lihtsalt seal olla,” tunnistab Lisbel.
Mõne nädala möödudes hakati tema pingiotsale jätma lauluraamatut ja iga teenistuse alguslaulu ajal saalist vargsi piiluti, kas ta on kohal. Kaks kuud hiljem oli Lisbel veendunud, et see on täpselt see elu, mida ta elada tahab, alati Jumala juures olla ja koguduses käia – see kõik on piisav. 

“Ma ei teadnud midagi teistest kogudustest ega noortetöö olemasolust üldse. Aga juhtusin Facebookis nägema, et Rakvere Karmelis on noortekas. Ma ei teadnud, mis see on ja ma ei olnud ka selline inimene, kes läheks uudistama – ma ei käinud isegi klassikaaslaste sünnipäevadel, mulle meeldis minna koolist koju ja olla omaette: joonistada, lugeda, uidata, mõelda. Aga mitteminejana, leidnud nüüd üleloomuliku julgusealge, mõtlesin, et ei ei saa lihtsalt minemata jätta. Kohtasin bussipeal klassiõde Bettyt, ainsat, kellega ma üldse ei suhelnud – ta tundus mulle arukas ja targutav, selle arvamuse taga oli pigem mu enda ebakindlus – ta oli samuti minemas noortekale,” jutustab Lisbel. 

PÖÖRDES noortekas 2018. aasta alguses.

Karmeli noorteka kogemus oli vaat et šokeeriv: inimesed olid sõbralikud ja rõõmsad, tulid kallistama – see oli tema jaoks ennekuulmatu. Üks mees ehmatas selja tagant ja Lisbel jõudis vaid mõelda “appi, kes see on!”. Tuli välja, et pastor. “Aga mulle väga meeldis ja hakkasin noortekatel käima,” ütleb Lisbel. Eriliselt on jäänud talle meelde hetk, kui ta sel samal esimesel noortekal kiriku vanas hoones vaatas seinal olevat risti ja kirja: „Seiske, tundke, et mina olen Jumal!” ning kuulis oma südames: „Sa ei jää sellest kogudusest sammugi maha”. “See on kehtinud ka siis, kui olen eemal teistes linnades olnud. See oli esimene tõotus, mis Jumal mulle andis ning millest päriselt aru sain. Ja ma ei jäänud sammugi maha, käisin noortekatel, koguduse koolis. 2017 suvel sain ristitud. Üsna sellest hetkest kui hakkasin kirikus käima, õppisin inimestega rääkima ja suhtlema. Arvan, et häbi oma isa pärast hoidis mind seni tagasi. Mõtlesin, et appi, mis perekonnast ma tulen, miks keegi üldse peaks minu mõtteid kuulama…”

Ristimine Vainupeal 15.07.2017

Kõne paavstile

Lisbel mäletab ühte kevadhommikut aastal 2018, kui ta oli kodus ja joonistas. Ankrut. Korraga helises telefon – võõras number. Ta võttis vastu ja teispool toru oli Sven-Joonatan Siibak, keda Lisbel teadis paarilt kristliku kogukonna ürituselt, aga kes on ühtlasi ka Eesti EKB Liidu peasekretär. Mees küsis, kas Lisbel oleks valmis olema üks kolmest noorest, kes räägib oma loo, kui paavst Franciscus tuleb Eestisse. Lisbel oli nõus, hoomamata, mida see tähendab. „Kui kõne lõppes, kuulsin Jumalat südames ütlemas: sa hea ja ustav sulane! See oli nii hea! Olen ka hiljem teinud raskemaid valikuid, meenutades seda hetke ja igatsedes kuulda Jumalat taas nõnda ütlemas,” märgib Lisbel.

Pilt Sven-Joonatan ja Helin Siibakuga vahetult peale paavst Franciscuse noortekohtumist Kaarli kirikus.

Paavsti tulekuni oli siis pool aastat aega, koos Sven-Joonatani ja ta abikaasa Heliniga lihviti kõnet ja saadeti see Vatikani, sest paavst vormis oma sõnavõtu Eesti noorte tunnistuste põhjal. „Kuna ma ei ole katoliku kirikust, ei osanud ma näha selle sündmuse suuremat erilisust – paavst oli küll minu jaoks eriline isik, aga tajusin, et teised, kes sel päeval Kaarli kirikus mu kõrval istusid, vaatasid teda hoopis teise pilguga,” ütleb Lisbel.

Kõne pidi olema täpselt kolm minutit ja tehti palju proove. „Kõik oli sekundi pealt paigas, see oli tohutu produktsioon ja mu suurim hirm oli, et ma saan rohkem au kui Jumal, et Jumal ei paista piisavalt välja,” meenutab Lisbel. 

Ta rääkis sellest hirmust pastor Gunnarile, kellega koos leiti lahendus – palvetugi. “Kogusin ühte Messengeri gruppi kokku inimesi nii meie kogudusest kui ka kristlasi üle Eesti, just selleks, et võtta vastu koguduse tugi, jagada seda protsessi ja lubada Jumalal teha veel rohkem kui ma üksi suudaks. Päev enne ütles meie koguduse Allan mulle noortetiimi miitingul: “Kas sa tead ikka, et sa ei ole üksi?” Kui tõsi see lause oli, muidugi, ma polnud üksi!” räägib Lisbel.

Kui õige päev ja tund kätte jõudis, ütles Sven-Joonatan Lisbelile: “Ära muretse, keegi sind lavalt maha ei võta, räägi nii nagu räägid.” Lisbel rääkiski 27 sekundit ajast üle ja vaatas sinna kaamerasse, kuhu ise tahtis. „Kui mõtlen oma elus hetkele, kus mul on olnud kõige suurem rahu, siis on see olnud just siis, kui ma seal kõnelesin isiklikku lugu tuhandetele võõrastele inimestele, seda filmitakse ja ma ei tea kuhu see jõuab. Aga nii suur rahu oli! Ma väga nautisin oma kolme minutit ja 27 sekundit!” ütleb Lisbel täna.

Boonusperekond Jumalalt
12. klassi lõpus teadis Lisbel, et tahab Tapalt ning oma kodust ära. Lõpueksamid olid veel poolepeal kui ta sai ootamatult Tartusse töökoha – Vapianosse. Kuna perekond Hainid Tartu Risttee kogudusest olid talle tuttavad, küsis ta nende pereemalt: kas võiks jääda paariks nädalaks nende diivanile, kuni elamise leiab. Diivani asemel sai ta oma toa ning paarist nädalast sai pool aastat ja Hainidest ta teine perekond.

„Olen alati unistanud perekonnast, kus on hool, austus, üksteisega rääkimine, andestus – sellist perekonda mul lapsepõlves ei olnud. Ma unistasin, et minu perekond muutuks selliseks, aga umbes 4. klassis sain aru, et ei muutu ja mu unistus oli suunatud tulevikku,” räägib Lisbel. Täna on see unistus täitunud teisel viisil – ta tunneb, et tal on teine emps ja paps Tartus Hainide peres, kuhu ta samuti kuulub. „Kõik see, mida ma oma kodust ei saanud, olen ma täna saanud oma Tartu-perelt ja veel palju enamat. Ma tean, et see on vastus igatsusele, mida ma isegi ei osanud lapsena palveks välja öelda, et ma igatsen kogeda maist hoolitsevat isa. Ja täna on mul rohkem kui ma oskasin lapsena unistada. Nüüd ma kuulen iga nädal oma Tartu-papsilt, et ma olen oluline ta jaoks, samamoodi kogu Tartu-pere jaoks. Hindan koosveedetud aega nii väga, igaühega eraldi ja koos. See Tartu pere on minu jaoks üks armsamaid kingitusi Jumalalt,” on Lisbel tänulik.

Lauamänguõhtu Tartu perega 2019. aasta sügisel.

Ootamatult õpetajaks
Oma edasiõppimisotsuse tegi Lisbel kandideerimise viimasel päeval „Lihtsalt vaatasin, mida Tartus pakutakse ja otsustasin maaülikooli keskkonnaplaneerimise ja maastikukujunduse kasuks. Mulle on alati meeldinud kunst ja loodus. Ülikoolis osutusid mu lemmikaineteks just need, kus oli vaja ladinakeelseid taimenimesid pähe tuupida,” lisab Lisbel. Kogu ülikooliaja töötas ta lillepoes, kus oli ülimalt rahul nii töö kui kolleegidega ning külastab neid võimalusel tänini, lahkudes alati lilledega.

Eelmisel sügisel mõtles Lisbel, et mida küll peale ülikooli teha – maastikuarhitekti elukutse tundub väga ebastabiilne, aga talle meeldib stabiilsus! Just siis kuulis ta Noored Kooli programmist ja kandideeris, sai kõikidest voorudest lihtsalt läbi, kuni tuli meil: „Oleme sind valinud, kas valid ka meid?”. „Ja siis sain aru, jah, seda ma tahan! Läbisin ettevalmistuskoolitused ja töötan Heimtali põhikoolis, õpetan 5.-9. klassile loodusõpetust, bioloogiat ja geograafiat. See on väga armas mõisakool, mulle väga meeldib kõik, nii lapsed kui kollektiiv kui mõisakool ise,” on Lisbel õnnelik. Tema kodu on nüüd Viljandis, kus ta koolipäevadel sõidab bussiga Heimtalisse tunde andma.

Väljakutse – lahtilaskmine
Lisbel ütleb, et ta hea mälu on nii õnnistus kui õnnetus. „Mulle meeldib asju mäletada, mu kalender on mul peas, aga ma tahan osata lahti lasta ja teha rahu mälestustega, mis ei ole head. Väga palju on aidanud rääkimine, mis väiksena ei olnud kunagi mulle omane. Karmel on väga suurt rolli mänginud selles, et ma olen hakanud rääkima, see soojus, mis koguduses on, et inimesed küsivad ja päriselt tunnevad huvi,” märgib Lisbel. 

Oma isale andestamine võttis kõvasti aega. „Mind aitas väga palju see, et sain terve aasta käia Sõbralt Sõbrale nõustamiskeskuses psühholoogi juures. Selle protsessi sees hakkasin ka isa kõnesid vastu võtma. Mäletan, et esimest korda võtsin ta kõne vastu, kui olin Karmelis teenistusel. Mõtlesin, et kui ma nüüd ka vastu ei võta, mul hakkab südames kriipima. Läksin välja ja võtsin vastu. Sain häälest aru, et ta ei olnud kaine, aga rääkisin temaga siiski. Leppisime kohtumise kokku, aga ka sinna tuli ta purjus peaga ja mõne minuti tagant läks suitsupausile. Mõtlesin, et sa ei ole mind näinud kaks ja pool aastat ja sa ei suuda minuga isegi kümme minutit jutti koos olla. Täna ma saan aru, et ilmselt ta oli närvis ja tal oli sõltuvus, aga tol hetkel kurvastas see mind tohtult. Ütlesin, et ma olen kristlane. 
Talle ei meeldinud see jutt ja püüdis teema vältimiseks mulle taskuraha pakkuda, lükkasin selle tagasi ja läksin ära.
Mingil hetkel võtsin uuesti temaga ühendust ja käisin külas. Isal avastati vähk, käisin temaga haiglas uuringutel kaasas. Jätsin selleks kooli minemata. Aga oma eluviise ta ei parandanud, see väga häiris mind, aga olin olemas niipalju kui suutsin. Mingil hetkel kolis ta meile tagasi, sest ema ütles, et ta ei suudaks endale hooldajana andestada, kui ei aitaks isa, isegi kui olin pahane, püüdsin ema mõista. Arsti öeldust hoolimata tuli alkoholisõltuvus ja suitsetamine siiski kaasa ega muutunud. Psühholoogi abiga jõudsin punkti, kus sain talle andeks anda. Muidugi ma igatsesin kuulda kasvõi korra, et ma olen kallis talle või et tal on kahju sellest, mis ta meile teinud on, aga seda ma ei kuulnud,” ütleb Lisbel.

Isa suri kaks aastat tagasi. 

„Väiksena olin pahane, et ema on nii palju ära tööl, aga hiljem mõistsin, et teisiti ei saanud lihtsalt peret üleval pidada. Ema on hämmastavalt hästi hakkama saanud, ta on valinud igal päeval perekonna,” imetleb Lisbel oma ema ja on talle tohutult tänulik. „Meil on mitu aastat jõulude ajal komme, et me ei tee üksteisele suuri kingitusi, vaid suurim kink on aeg, see, et me tuleme õe ja vennaga jõulude ajal kodus kokku. Mulle väga meeldib aja-kingitus! Sest ma tean, et kõigil on nii kiire ja kui keegi aega kingib, siis see on nii ilus.”

Julgustus proovida
Koguduses me usaldame noori päris varakult midagi tegema. Juhid arvestavad sellega, et viga võib tulla, aga kui me ei luba proovida ja eksida, siis hiljem on vead suuremad. On tore olnud õppida, kuidas usaldamine käib,” ütleb Lisbel.

Karmelisse tulles sai ta üsna ruttu ülesandeid: aitas pühapäevakoolis, teda kutsuti noortekatele toitlustuse osa korraldama. „Pühapäevakool mulle väga meeldis, aga toitlustus on minu jaoks kõige kaugem asi üldse. Ma ei söönud midagi peale kartuli, sest see oli minu jaoks turvaline toit. Ma olin kindel, et ei ole mõtet midagi uut proovida. Kui ema tegi kodus süüa, siis minule tegi ta alati eraldi midagi kartulist ja ma ise oskasin ainult kartulitoite teha. Aga ma sain ikkagi noortekate toitlustusega hakkama, ilmselt oskasin õigeid inimesi kaasata ja võti oli selles, et palusin abi ja nõu,” arvab Lisbel.

Lisbel on Karmelis lisaks kaasa aidanud tehnikatiimis ja olnud ka ühe hooaja lastetöö juht, elades ise samal ajal Tartus. „Ma ütlesin jah, sest ei tahtnud jääda ilma sellest, mida Jumal tahab mulle selle kaudu õpetada. On hämmastav vaadata laste usku, see, mida nemad Jumalalt küsivad, on nii siiras,” räägib ta. Praegu on ta Karmeli noorsootöötiimis ülevaataja ülesandega: et anda tagasisidet, olla värske paar silmi, kui näeb kohta, kus teha midagi teisiti, siis öelda noortejuht Katre K. Kotiesenile.

Mulle meeldib käia teistes kogudustes, ja Tartus olles käin hea meelega Ristteel, aga mitte kuskil ma ei ole kogenud sellist kodutunnet kui Karmelis. Igal pool võib olla tore, aga kõik kohad ei ole kodu. Vaatan igapühapäevased teenistused alati veebis järgi, kui ma ei saa kohal olla ja infokirja loen otsast lõpuni läbi, et olla kursis!” ütleb Lisbel.