Mattias on noormees, kes on juba Karmeli koguduses paljudes valdkondades kaasa teenimas. Ta on aastaid olnud osa POP lastemeeskonnast, aitab kaasa tehnikameeskonnas, juhib kodugruppi ja kõneleb noortekatel.
Loe Mattiase loost, kuidas on kasvanud vaiksest poisist, kes hoidis kirikus tagumise seina äärde, julge jünger, kes on valmis Jumala kutsele järgnema.
“Esimest korda jõudsin ma Karmelisse, kui olin 11-aastane.
See oli reedene õhtu ja Karmelis toimus noortekas. Tulin koos ema ja suurema vennaga. Esimesel korral, kui ma Karmeli uksest sisse astusin, ei kogenud ma midagi erilist, kirik nagu kirik ikka. Sujuvalt liikusin kohe taha seina äärde, ema järel muidugi. Pärast noortekat liikusime ruttu välja ja oligi selleks korraks kõik.
Üsna varsti läksime emaga tagasi ja olin jälle tagumises pingis. Kolmandal korral tulin juba suurema vennaga kahekesi. Kuna ma olen introvert, siis mul oli raske rääkida täiesti võõraste inimestega. Õnneks ei olnud ma siiski seal üksi, vaid mu vanem vend oli ka.
Läks aastake mööda ja mind kutsuti Karmeli lastetöö tiimi, kus ma praeguseks olen kuus aastat teeninud. Mäletan hästi enda esimest lastekat, kus ma koos Tuuliga loosimist läbi viisime. Ma läksin koos Tuuliga lavale ja ma ei julgenud laste ees ühtegi sõna öelda.
Paar aastat hiljem, aastal 2015, toimus PP festival Rakveres. Ma otsustasin oma suurema venna eeskujul sellest osa võtta. Ma ütlen ausalt – ma kartsin, sest seal oli palju inimesi ja vähe tuttavaid.
Kätte jõudis ülistusõhtu. Ma ei kogenud suurt Jumala ligiolu, ma ei osanud ülistada. Aga ühel hetkel küsis mu isa, kes mu kõrval seisis: “Kas sa tahad eestpalvesse minna?”. See mõte oli mul tõesti olnud mõnda aega südamel. Lõpuks läksin, värisevate jalgadega. Seal tegin ühe naisega päästepalve. Ei olnud pisaraid ega ülevoolavat rahu südames. Peale seda otsust hakkasin ma aga vaimulikult kasvama, hakkasin tasapisi väikeste sammudega mõistma ja kogema, kes on Jumal.
Aastal 2017 sain ma ristitud vana Karmeli hoone laval basseinis. Kui ma muidu olin laval olemist kartnud, siis tol hetkel valitses mu südames metsik rahu. Peale ristitud saamist tahtsin olla Jumalale lähemal ja õppida teda veelgi rohkem tundma.
Ükskord sõitsin hommikul kooli. Nagu tavaliselt, siis ka sel hommikul ma palvetasin. Ja kuna samal päeval oli tulemas Fusioni kooriproov, siis palvetasin ka selle eest. Palve käigus mõtlesin, et küll oleks lahe, kui ma saaksin seal laval jagada midagi enda elust. Isegi mõtlesin valmis, et mida ma räägiksin. Sama kiirelt, kui need mõtted olid tulnud, sama kiirelt need ka läksid. Kui ma koolist koju tulin, olin ma kurjust täis ja ma käitusin kõigiga nõmedalt. Nagu hiljem selgus, siis see oli vaimne rünnak. Enda nõmeda käitumise pärast jäin maha bussist, millega oleksin pidanud Rakveresse sõitma. Kuid mu kallis ema oli kohe nõus mind autoga ära viima, kuigi ma olin enne temaga nõmedalt käitunud.
Jõudsin ilusti Fusioni tiimi koosolekule ja me hakkasime asju läbi rääkima. Ühel hetkel ütles Nele, et meil ei ole täna kindlat kõnelejat, kes vaimulikku osa teeks. Minul tuli kohe südamesse, et mina peaksin seda tegema. Kuna hommikul kooli minnes olin juba natuke ette valmistanud, teadsin ma kindlalt, et see oli Jumal, kes mind juba hommikul kõnetas. Läksin lavale ja kui ma suu lahti tegin, siis ei rääkinud mitte mina, vaid Püha Vaim minus. See oli üks eriline aeg.
Mis selle tunnistuse mõte on? Kuula Jumalat ja usalda teda, ka siis, kui Ta hääl on vaikne.”
– Mattias
Sven-Joonatan, Mattiase sõber ja mentor:
Mattias on noormees suure südamega ja paljude andidega.
Ta on üks POP Seiklejad juhtidest ja juhib koos Davidiga noorte kuttide gruppi ning on aktiivselt kaasas kogu Karmeli noorsootööga. Vahel võib teda leida kaasa teenimas tehnikameeskonnas, siis aga hoopis Pöördes noortekal kõnelemas.
Mitte kõik ei tea, et Mattias kirjutab ka luuletusi ja andis 2020. aasta kevadel välja oma esimese luulekogu. Lisaks sellele juhib ta ka omamoodi sotsiaalmeedia-alast teenimistööd noorte hulgas, julgustades inimesi lühikeste videosõnumitega ning küsides neilt, mille eest võiks ta nende elus palvetada.
Just sellise mitmekülgse, tööka, siira, alandliku ja teiste suhtes tähelepanelikuna tunnen mina Mattiast, keda võin oma heaks sõbraks pidada. Põnevusega elan kaasa tema elule ja sellele, mismoodi Jumala kutse ning annid ta teenimise kaudu esile tulevad.
