Nele loost saab lugeda, kuidas tagasihoidlik tüdruk, kes otsis viise saada võimalikult heaks ja täita tühimikku enda sees, leidis armastuse, mis muutis teda ennast ja teisi, kellega ta kokku puutus. Nele on nüüdseks teinud aastaid noorte- ja lastetööd Kundas, teeninud Pöördes noortemeeskonnas ja PP Festivali tiimis ning korraldanud noorte suvelaagreid. Praegu juhib ta Pöördes Fusioni tööd Karmeli koguduses.
“Olin alles väike tüdruk, kui õhtuti koos vanaemaga meieisapalvet lugesin. Enda vanaema või õigupoolest memme ja taadiga koos käisin mõnel korral lapsena Kundas suures kivikirikuski. Ometigi ei palvetanud ma seda palvet Jumala poole, keda mina oleks tundnud, vaid Jumala poole, keda mu memm tundis.
Kui need palved ja üksikud kirikuskäigud välja jätta, julgen öelda, et olen siiski pärit mittekristlikust perekonnast. Murrang asjade muutumise osas toimus siis, kui minu vanem õde Kirke kirikusse sattus. Mingit rahulolematust pidi see kõik ju minus tekitama, et suur õde teeb midagi sellist, millest mina midagi ei tea. Eeskuju järgides otsustasin, et minagi tahan kord Kundas toimuvale Friendshipi noorteõhtule minna.
Jõudiski kätte päev, mil Friendship taas toimuma pidi. Mäletan, et tol päeval selgus, et Kirke ise minna ei saagi ja seega oli mu ainus võimalus minna üksi. Olin kohutavalt närvis, aga otsustasin teekonna siiski ette võtta. Olin sel ajal 13-aastane noor ja kes mind siis tundis, teab, et see otsus üksinda minna oli ikka kirjeldamatu eneseületus – olin väga tagasihoidlik ja naljalt uude seltskonda ei kippunud. Ilmselt oleks see eneseületus olnud ka paljude teiste noorte jaoks, sest tol ajal toimus Friendship kaugel Kunda klubis, keldrikorrusel asuvas saalis. Ometigi ei lasknud ma ennast olukorrast heidutada ja läksin kohale.
Klubisse saabumise hetkeks oli hirm jõudnud haripunkti, kuid võtsin kokku kogu enda julguse ja astusin sisse saali, kus üllatuslikult võtsid mind vastu täiesti võõrad, aga siiski sõbralikud näod. Ma ei mäleta midagi selle ürituse sisust, aga mäletan seda tunnet, et mind oli sinna oodatud. Sel ajal ei kujutanud ma ettegi, et nendest sõbralikest võõrastest saavad tulevikus minu ühed suurimad eeskujud ja lähedasemad sõbradki. Veel vähem teadsin ma, et 3-4 aasta pärast hakkan ma ise Kundas Friendshipi korraldama. Kunda noorteõhtutel oli minu jaoks oluline mõju ja nende tegijate innustusel jõudsin mittekristlasena isegi 2014. aastal Tallinnas Piiblipäevadel ära käia. Selle kõige keskel mäletan siiski, kuidas ühel õhtul uinudes mõtlesin, et mina kohe kindlasti kristlaseks ei hakka – see võib sobida mu õele, aga minule mitte – liiga palju reegleid, liiga palju, mida ma enda elus muutma peaks…
See oli minu elus aeg, mil üritasin omast jõust, nii palju kui võimalik, hakata heaks inimeseks. Mitte, et ma varem oleks kellegagi kohutavalt halvasti käitunud, aga ma tahtsin siiralt olla nii hea inimene, et mind selle headuse poolest tuntaks. Lisaks tegelesin enda pere eeskujul ka esoteerilisemate teemadega. Uskusin kord horoskoope, siis ingleid, lugesin raamatuid, mille kohaselt universum ise on see, millele/kellele peaks tänulik olema. Ma tundsin, et kõik need asjad täitsid mingit tühimikku minu sees, aga siiski puudus neis asjades terviklikkus ja eesmärk, see miski, mis tekitaks enamat kui hetkelisi emotsioone, miski, mis mind päriselt ka muuta võiks.
Järgmised suuremad muutused mu elus toimusid jällegi õe jälgedes astudes. 2014. aasta suvel toimus esimene Fusioni laager, kus Kirke osales. Käisime koos emaga laagri lõpukontserdil ja kuulsin seal, et sügisest alates hakkab Fusioni proov iganädalaselt toimuma. Ma olin sellest kontserdist vaimustuses (vähemalt enda sisimas, ilmselt seda eriliselt välja ei näidanud) ja tundsin, et ma pean sellest osa saama. Nii ma hakkasingi igal kolmapäeval bussiga Kundast Rakverre sõitma, et Fusionis osaleda. Endale teadmatagi sain tuttavaks enda tulevaste klassikaaslaste ja lähedaste sõpradega. Kuulasin nädalast nädalasse vaimulikke sõnumeid ja midagi mu sees teadis, et see kõik räägitu on tõsi, aga ma polnud valmis selles osas enda elus ühtegi sammu astuma.
Jõudis kätte aeg minu esimeseks, 2015. aasta Fusioni suvelaagriks. Laagrinädala jooksul keerles minu sees see teadmine, et ma pean Jumala osas enda elus lõpuks mingi otsuse langetama. Neljapäeva õhtuks olin ma iga enda rakuga kindel, et ainuvõimalik õige otsus on tunnistada, et Jeesus on minu Päästja ja tahan koos Temaga edasi elada. See oli kindlasti mu elu üks kõige pisararohkeim, rõõmsaim ja elumuutvaim õhtu. Teadsin, et nüüd on mu elu alles päriselt algamas.
Peale laagri lõppu hakkasin pühapäeviti kirikus käima ja innukalt Piiblit lugema – mulle ei andnud rahu teadmine, et selles raamatus võib olla veel kirjas midagi, mida ma mitte kunagi lugenud ei ole. Läks mööda aasta ja 2016 suvel sain ma ristitud. See pani aluse veel suuremale rõõmule, püsivusele ja teenimisvalmidusele minu sees. Jõudsin enda headuse otsingutel kaugemale, kui oleks iial lootnudki – olin leidnud igavese armastuse, mis ei jätnud enam üldse ruumi kõigele muule, mida varasemalt enda sisemisse tühimikku sobitada olin üritanud. See armastus ei muutnud ainult mind ennast, vaid ka kõiki teisi, kellega ma kokku puutusin. Mu mittekristlastest sõbrad mõistsid, et minul on midagi sellist, mida neil endil pole, aga mida nemadki ise kogeda tahaks.
Aastate jooksul olen kasvanud andides, mida noorena kunagi endaga poleks osanud seostada. Tagasihoidlikku ja kartlikku noort, kes ma kunagi olin, polegi lihtsalt enam olemas, sest Jumala juhatusel on mind aastast aastasse lükatud erinevatele juhipositsioonidele, mis kogu arglikkuse mu sees maha surunud on.
Mul on olnud lugematult palju erilisi võimalusi teenimiseks ja kasvamiseks – juhtisin 3 aastat noortetööd Kundas ja aitasin kaasa sealses lastetöötiimis, olen olnud osa Pöördes noortemeeskonnast, teeninud kaasa PP festivali meeskonnas, korraldanud suvelaagreid ja nüüdseks juhin Pöördes Fusioni tööd. Selle kõige keskel ma tean, et see pole mu ellu tekkinud minust enesest, vaid need võimalused, kogemused ja selle kõige kaudu võidetud sõprused on tohutu Jumala õnnistus mu elus.”
– Nele
Kaileen, Nele sõbranna ja kaasteenija Kunda laste- ja noortetöös:
Nele on üks eriline sõber, noor juht ja eeskuju. Tema puhul on tegu vapustavalt targa, tööka ning hooliva neiuga.
Ma ei mäleta ühtegi korda, kus ta ei oleks keerulises olukorras olles osanud midagi kavalat välja mõelda või hetke, kus ta oleks kellegi jätnud julgustamata. Sellised asjad tulevad tal välja justkui iseenesest, kuigi ometi on need ka Jumala kingitus.
See, millise südamega Nele noori enda ümber teenib ja armastab, on imetlusväärne. Olen olnud temaga koos nii Kunda töös kui ka erinevate noorteürituste korralduses ning tema kõrval on turvaline ja julge juhtida. Ta teab alati, mida ja miks ta teeb. Ning kui produktiivsus ja õiged vastused korraks kõrvale jätta, juhtub temaga alati mõni äge seiklus. Ta on selline sõber, kellega võid kahekesi Brüsselis noortekonverenstil videoblogi (vloge) otsustada teha, Kundasse randa sõita, et merd vaadata ja juttu rääkida või laagris hiliste öötundideni naerda. Nele on kuldaväärt!
