Heidi ja Karmel käivad kokku. Kui on vaja kirikus midagi kauniks sättida, on sageli Heidi käsi mängus olnud. Kui on vaja pühapäevakoolis lastega tegeleda, siis on Heidi kohal. Ta on tragi, rõõmsameelne ja ustav.
Ristimine
Ristimispäev on Heidil hästi meeles. Ta ajas mehega linna peal mingeid asju, kuni ütles: „Mul on täna ristimine, pean minema!” „Mees ütles, et mis sa nalja teed, miks sa pead minema? Hakkasin ise ka juba kahtlema, kuni sain aru, et ei, väga on vaja ristitud saada! Läksin õigeks ajaks kohale ja olin Karmeli ajaloos viimaste seas, keda ristiti vana kiriku basseinis,” ütleb Heidi.
Kui ta eelnevalt koguduse koolis Meelis Einsteinilt küsis: „Mis siis, kui ma tunnen, et ma ei ole
ristimiseks valmis?”, siis Meelis vastas: „No siis sa ei ole valmis.” „Nüüd ma mõtlen, et päästmiseks ja ristimiseks ei ole vaja teab mis valmidust, lihtsalt on vaja otsustada. Pole vaja sähvatust või tunnet – on vaja otsust. Sealt algab kasvamine ja paranemine. Sa ei saa kunagi valmis olla, peab tahtma,” arutleb Heidi.
„Olin varem jõulude ajal käinud ainult luteri kirikus. Mu isa oli parteilane, kirikuga mingit kokkupuudet ei olnud. Mehel Aivaril oli aga terve suguvõsa kristlased: ema poolt vanaonu oli Osvald Tärk ja isa poolt vanaonu Endel Meiusi,” selgitab Heidi.
Suhted korda
Heidi oli juba mitu aastat koguduses käinud ja ristitudki saanud, kui üks kooriliige ütles talle, et see ei ole õige, et ta elab koos mehega, kellega on tal lapsed, aga nad ei ole ametlikult abielus – sellest on vaja pastorile rääkida. „Mina ei saanud tol hetkel aru, et milles probleem – ma elan ju ühe mehega, ega ma mingi abielurikkuja ei ole. Aga sellel koguduse liikmel oli mure ja ta läks pastoriga rääkima. Pastor Meelis Etti kutsus mind enda juurde ja ütles, et on arusaamatu, kuidas tal selline asi juhtuda sai! Keegi ei osanud kahtlustada, et ma ei olnud ametlikult abielus. Pastor ütles, et kui ma ei abiellu ja asja korda ei säti, siis mind tuleb kahjuks koguduse nimekirjast kustutada. Seda ma aga mingil juhul ei tahtnud,” räägib Heidi. Ta teadis, et mehe jaoks ei ole abielu üldse oluline. Abiellumise jutu peale ütles mees, et Heidile on kärbseid pähe aetud! „Mul pidi olema nii palju kangust, et mees endale ikka meheks võtta. Hakkasin talle ääri-veeri rääkima, et kui me ei abiellu, visatakse mind kogudusest välja. See mõte sobis talle hästi – tema mure murtud, talle sobib, kui mulle seal ajupesu enam ei tehta. Käisin kaua aega ringi nii, et pilt oli, aga häält mitte. Ostsin endale ise abielusõrmuse ära. Kuni lõpuks mees oli nõus kahekesi registreerima minema. Kui saime abielu registreeritud, siis läksin kommikarbiga kooriproovi ja ütlesin, et nüüd võite mind kutsuda teise nimega – olen nüüd Heidi Jakobson.”
Heidi iseloomustab oma esimest pastorit Meelis Ettit kui väga isalikku pastorit. „Hiljem ta ütles mulle, et ta ei tea, kuidas see oli võimalik, et ta ei näinud, et ma ei ole abielus – sellisel juhul ei oleks mind kuidagi kogudusse võetudki. Samas ma mõtlen, et kui see oleks olnud tingimuseks, siis ma ei oleks koguduses üldse käima jäänudki, sest ma ei olnud nii tugev, et oma meest mõjutada ning ma ei oleks aru saanud sel hetkel, miks see vajalik on. Usun, et see oli Jumala plaan, et minu elu sel moel korda teha,” arvab Heidi.
Kas kõik on hulluks läinud?
Heidil on meeles koorireis Norra, kus osaleti ka ühel telgikoosolekul. Seal kuulis ta esimest korda elus keeltes rääkimist ja prohveteerimist. „Siis ma mõtlesin, et terve saalitäis inimesi on hulluks läinud ja mina küll sellisesse kohta ei jää! Hiljem vaatasin, et kõik olid rahul ja said puudutatud, järelikult on ikka asi minus, et ma ei saa aru, mis toimub – ei saa olla, et mitusada inimest läheb korraga hulluks ja mina üksi olen seal kaine mõistusega,” räägib Heidi.
Ta kõige suurem kasvuaeg oli siis, kui Reelika (end. Lige, praegu Hints) käis Karmelis piiblikoolis
õpetamas. „Reelika andis kodutöid, panin lapsed magama ja hakkasin siis piiblit uurima,” on Heidil
meeles. „Reelika õpetas ka keeltega rääkimisest, vaimuandidest ja prohveteerimisest. Siis sain ka ise keeltega rääkimise anni. Reelika lihtsalt palvetas meie eest ja julgustas kodus praktiseerima. Sain aru, et mul on lihtsam ülistades keeltes palvetada. Nüüd saan igas olukorras keeltes palvetada,” täheldab Heidi.
Ilupunuja
Karmelisse tuleku ajal töötas Heidi matusebüroos. Kui ta nägi värskeid lilli ja männioksi, mida
pärgade jaoks toodi, siis tuli tal mõte teha kirikusse kantsli peale lillekimpe. Siis küsis ta Leena (Tamme) käest, kes tol ajal kirikut koristas ja kaunistas, kas tohib. „Leena ütles, et muidugi tohib! Ja kui Leena läks ametist ära, siis jäi kirikukoristamine ja kaunistamine pikaks ajaks mulle,” ütleb Heidi.
Aastaid oli nii, et Heidil ei olnud ühtegi vaba jõulu – tema asi oli kümned küünlad paika panna ja need ka põlema süüdata-kustutada. Ta kaunistas kirikut oma väikeste laste kõrvalt – nemad magasid pastori toas käterättide vahel. „Kui hommikul kella neljaks sain valmis, tõstsin lapsed autosse ja läksin koju magama. Aga siis olin noor ja entusiastlik! Väga põnev oli, ega siis vastumeelt ei teinud!” ütleb Heidi.
Jõulude ajal käis Heidi alati ka kuusetoomisel kaasas. „Üks aasta läksime koos Andrusega (Mänd).
Ootasin just lõpuotsa Hedyt ja nägin oma suure kõhuga välja nagu Karlsson. Olime enne metskonnaga kokku leppinud ja läksime Kabala kanti. Jäime aga pimeda peale. Ja hirmus külm oli. Siis aga silm seletas ühte ilusat puud, hüüdsin, et „see seal!”, ning tõttasin sellise hooga, et jäin kahe puu vahele kinni – ei osanud oma gabariite lihtsalt arvestada… Andrus saagis puu maha, aga nii külm oli, et kui see maha kukkus, siis kõik oksad, mis vastu maad läksid, murdusid. Aga sikutasime kuuse taskulambi valgel bussi ja ära me ta tõime!” on Heidi rõõmus.
Viimased paar aastat ei ole temal jõulude ajal kogu kiriku kaunistamise kohustust enam olnud ja ta tunneb ennast vabana – ei pea mõtlema kaunistustele ega küünaldele. Väikestviisi saab abis ikka oldud, kuid vastutama enam ei pea.
Lapsed kui kutsumus
Ameti poolest on Heidi õppinud lasteaiapedagoogiks. Pärast kooli lõpetamist töötas ta mõned aastad Triinu lasteaias, kuid siis tundis, et tahaks teha midagi muud: töötas matusebüroos ja lillepoes. Ühel päeval kutsus Karin (Arminen) teda ühte pulma kaunistusi tegema ja ütles nagu muuseas: „Mul kohe on selline tunne, et me hakkame koos tööle.” Karin töötas lasteaias kasvatajana ja helistas õige pea Heidile: „Kuule, Heidi, mul oleks vaja nukunurgas mööbel värvida!“ Järgmine kord helistas Karin ja ütles: „Kuule, mul läheb paariline töölt ära, tule sina!“ Nii jõudis Heidi lasteaeda tagasi ning jäi sinna tööle aastateks.
Heidi ütleb, et on kogenud oma elus palju õnnistusi ja läbikandmisi – võimatuid olukordi, mis on
lahenenud. Näiteks lõi ta nullist lastehoiu.
Kui vanemal tütrel sündis poeg ja õige pea olid ka sõbrannade lapsed nende hoovis, siis ta naeris, et tal ongi juba kodus lastehoid. Kui keskmine tütar Hedy hakkas gümnaasiumi lõpetama ja tal oli vaja teha lõputööna äriplaan, soovitaski Heidi tal lastehoiu äriplaani teha – arvutada läbi, kuidas see kõik toimida võiks. Samal ajal hakkas linn lasteaiateenust sisse ostma ning Heidi arvas, et ta võikski päriselt ja ametlikult lastehoiu avada. Pealegi oli Hedy vahepeal läbinud lastehoidja koolituse, nii et ema sai tütre tööle võtta.
Tagasi saadud tulumaksu eest pintseldas Heidi oma kodu alumise korruse lastehoiule vastavaks, ostis sümboolse raha eest sahtelvoodid, madratsid, tekid. „Kõik asjad lastehoiuga laabusid väga hästi. Esimesed kaks aastat tegutsesime meie kodus, kolmandal aastal rentisime mujale pinna,” täpsustab Heidi. Ka uues Karmeli hoones on ette nähtud ruumid lastehoiule – nende valmimine on veel ees.
See ongi elustiil!
Kui küsida Heidilt, mida talle praegu teha meeldib, siis esimese hooga ta ütleb: „Mulle meeldib koristada – kui kraabid midagi puhtaks ja näed tulemust. Jumal on andnud mulle ka asjade sättimise anni, seda ei saa ka kasutamata jätta! Lastetöö samamoodi. Kusjuures väikestega tuleb mul lihtsamalt välja,” leiab ta.
Ta meenutab ka seika mitme aasta taguselt kohvikute päevalt, mil ta koos Kariniga (Arminen) kiriku köögis kokkas. „Siis mõtlesime, et kui saaks veel ometi selle tehtud ja teise tehtud, siis oleks äge. Ja siis ühel hommikul Karin tuli ja teatas, et ta sai ilmutuse: see ongi meie elustiil! Ei lähe kergemaks! Tulebki need asjad lihtsalt ära teha. Ikka täitsa hull värk, aga lahe oli ikka ka! Kui annad endast maksimumi ja paned nagu vurr ning näed, mida Jumal kõrvalt juurde lisab, siis see on lahe!” on ta kogenud.
