Mirjami sündimise ja tema vanemate lugu
On 1940. aasta Ingerimaal (Leningradi oblastis). Tunda on tsaarivalitsuse ajal Soomest tulnud misjonäride mõju – 1920ndate ärkamislaine ajal pöördusid paljud ning nüüd on juba uus põlvkond usklikke sirgumas. Nii ka Väinö ja Katri. Nad elavad erinevates külades, aga saavad aeg-ajalt koosolekutel kokku nagu teisedki usklikud noored.
Ühel päeval tuleb Väinö Katriga rääkima. „Mul on selline mõte, et võiksime abielluda,” ütleb noormees tagasihoidlikult. – „Kuidas nii? Esiteks ma ei ole üldse ilus. Teiseks olen ma sinust kaks ja pool aastat vanem. Ja kolmandaks olen õppinud ainult neli klassi külakoolis ja olen tavaline lüpsja!” vastab Katri. Väinö aga kostab rahulikult: „Mina ei ole kunagi ilusat naist otsinud. Mina ei ole ka koolis rohkem käinud kui neli klassi, ega pole ka kõrge koha peal – töötan tallis hobustega.”
Väinö ja Katri kihluvad ning ja plaanivad pulmi augustis 1941. Kevadel kutsutakse Väinö aga kordusõppustele ja sõja puhkedes armeesse. Kuna mees on soomlane, siis kahtlase elemendina ei saadeta teda rindele, vaid tööpataljoni Siberi kivisöekaevanduses. Enne ärasõitu näeb Katri oma peigmeest vaid põgusalt korra rongijaamas. Noored jätavad jumalaga.
Katri koduküla jääb sakslaste alla. Saksalased sõlmivad aga Soomega kokkuleppe, et soomlased pääsevad Ingerimaalt sõjapakku. Katri koos oma ema, õe ja õelastega pääseb Klooga kaudu Soome 1943. aasta suvel. Nad saavad ühes Soome talus elamise ja töö. Sõja lõppedes nõuab venelane aga oma rahvast tagasi. Katri pere on Vene kodakondsusega ja usub jutte põletatud kodude ülesehitamisest. Kuna pool peret on jäänud Venemaale, tahetakse sinna tagasi. Oma lähedasi nad ei leia. Nende kodu üles ei ehitata. Nad saavad tööd Kalinini oblastis telliskivitehases.
Sel ajal hakkavad kirjad taas liikuma. Katri saab teada, et Väinö on Siberis. Ta saadab kirja Siberi poole teele ning käest-kätte liikudes jõuab kiri peiuni. Väinö tuleb Kalinini oblastisse pruudile külla. Ta on käinud just Ingerimaal ja näinud, et tema kodumaja on alles, kuid seal elavad juba võõrad. Katri kodu on põletatud. Noored plaanivad abielluda ja minna Karjalasse elama, sest seal on soomlaste kogukond ning Väinöle on sinna tööd pakutud.
Katri sõidab Karjalasse 1949. aasta lõpus. Pagasiks voodiriided ja tekk, mis on veimevakas oodanud juba üheksa aastat. Katri on kaua unistanud pulmadest ja laulatusest, aga läheb teisiti. Pulmi ei ole. Ei ole kogudusevanemaid, kes laulataks. Noored lähevad alevinõukogusse ja panevad end abieluinimestena kirja. Nad on nüüd perekond Temonen. Kui Väinö tuleb õhtul töölt oma vastse abikaasa juurde nende tillukesse tuppa, siis panevad nad voodi ees põlved maha ja paluvad Jumalat: „Laulata Sina nüüd meid, sest meil ei ole mitte kedagi.” Jumal õnnistab neid. Järgmise aasta jõuludel sünnib Mirjam.
Õnnelik lapsepõlv
Kahe ja poole aastane Mirjam saab endale õe Marta. Kui tüdrukud sirguvad, siis põhiline mäng, mida nad mängivad, on jumalateenistus: panevad aga nukud ritta, laulavad laule ja jutluste asemel loevad jõululuuletusi. Neil on tore. Ema Katri on kodune, toimetab majapidamise ja lastega, peab lehma, siga, kanu. Isa Väinö käib aga tellisetehases tööl.
Kuigi Karjalas elab ka palju venelasi, moodustavad sõpruskonna ikka soomlased. Karjalasse kostub soome raadio, kust kuulatakse hommiku- ja õhtupalveid, kirikusaateid. Kogudust olla ei tohi, aga salaja käiakse koos kodudes, ka nende kodus. Isa Väinö loeb piiblit ja õpetab ka teistele ning ristib öösiti usuletulnuid kodu lähedal järves.
Kevad Karjalas 1954. Ema Katri süles on Marta ja isa Väinö süles istub Mirjam.
Tagakius toob Eestisse
1958. aastal on Mirjamil aeg kooli minna. Alles siis hakkab tüdruk vene keelt õppima, seni sai oma emakeelega toime. Tema õpetajaks saab endine pioneerijuht, kes ei mõista, miks kolme uskliku pere lapsed ei taha saada oktoobrilasteks. Õpetaja õmbleb ikkagi punasest kangast välja lõigatud viisnurga nende põlle külge. Kui Mirjam viisnurgaga koju läheb, harutab ema märgi ära. „Sa ei ole mingi oktoobrilaps!” ütleb ta vaid. Järgmisel päeval ajab õpetaja ilma viisnurgata Mirjami koju – tema sellist last ei õpeta, kes ei taha oktoobrilaps olla!
Õpetaja ajab mitu korda ta koju tagasi, kuni ema läheb direktori jutule. Direktor rahustab õpetajat ja ütleb, et tuleb kõiki lapsi õpetada. Pedagoog jääb aga ikkagi vahet tegema ja kiusama.
Kui kahe aasta pärast läheb õde Marta kooli, siis tema õpetaja on hoopis teise suhtumisega, ega tee numbrit sellest, et laps ei soovi oktoobrilapseks saada.
Kolmandas klassis ootab Mirjamit pioneeriks astumine. Tema ema-isa hoiatatakse, et nende peale on kaebusi tõstetud. „Komitees tehakse juba pabereid, et kuna te ei oska oma lapsi kasvatada, võetakse need teilt ära,” kõlab ähvardus. See oleks sellel ajal Venemaal täiesti võimalik olnud. Ema käib isale peale, et ta uuriks, mis on saanud tema Tartumaal elavast onust – otsigu see üles, äkki õnnestub Eestisse elama minna.
Isa uurib. Võimalus on ning pere sõidab 1961. aasta kevadisel koolivaheajal Tartu lähedale Uula sovhoosi Kaimi osakonda. Suvevaheajal õpivad Marta ja Mirjam eestlastega suheldes eesti keelt ning sügisest lähevad eesti kooli: Mirjam neljandasse, Marta teise klassi.
Jumalateenistustel käiakse Tartus Saalemi kirikus, kus algul ollakse eestikeelsel koosolekul, seejärel soomekeelsel koosolekul. Lapsed istuvad vanemate kõrval ja kuulavad – millest aru saavad, sellest saavad, igav igatahes ei ole! Ja koosolekute vaheajal käiakse alati kellegi juures lõunat söömas.
Õeksed aastal 2023. Mirjam (vasakul) koos Martaga, kel täitus siis 70. eluaasta.
Lõpuks Rakverre!
Temonenide perekond oleks tahtnud algusest peale tulla elama Rakveresse, sest Karmeli koguduses on pastoriks Arpad Arder. Tema peab soomekeelseid nelipühakoosolekuid – see teade levib üle Venemaa, sest kuskil mujal ei ole võimalust usklikel kokku saada. Rakveresse tullakse mitmelt poolt kokku, ka Väinö ja Katri tulevad kolmepäevastele koosolekutele ning üheksaaastaselt saab ka Mirjam isaga kaasa.
Rakveres ei leidu hõlpsalt elukohta, kuni lõpuks selgub, et Rakveres Narva tänaval müüakse majaosa – müüjaks on Karmeli koguduse liige ja naabriks samuti koguduse liige. Majaosa saab ostetud ning 1963. aastal kolitakse Rakverre, isegi lehm võetakse kaasa!
Kindel teadmine
„Arpad Arder oli väga karismaatiline pastor, väga sõbralik, suhtles hästi palju inimestega. Lastetööd ei olnud, kuid lapsed olid igal pool kaasas. Kui olid jõulud, siis aitasime meie, lapsed, tal jõulukaarte valmistada. Emadepäeval korjasime lilli emadele. Usklike vanemate lapsed olid kõigil koosolekutel kaasas – see oli normaalne,” meenutab Mirjam.
Tal on eriliselt meeles üks detsembrikuine pühapäev aastal 1964. „Varem peeti Karmeli koguduse aastapäeva detsembrikuu teisel pühapäeval, sest eelmine kirikuhoone ehitati 1933. aastal ning esimene teenistus peeti detsembrikuu teisel pühapäeval, sellest hakatigi tähistama koguduse aastapäeva detsembrikuus. Oli tulemas 70. aastapäev. Tol ajal tähistati aastapäevi väga suurelt, usklikud sõitsid üle Eesti kokku aastapäevakogudustesse.
Lapsed sebisid samuti ringi. Alati oli ka söömaaeg, pakuti teed ja kooki kahe koosoleku vahel. Juhtusin olema koguduse kantseleis. Arpadi abikaasa Veronika küsis minu käest: Kuule, kas sa ei tahaks anda oma südant täna Jumalale. Mina vastasin: Jaa! Ma teadsin küll, et ega ma oma isa-ema usu peal kaugele ei jõua, pean tegema oma otsuse, see oli mul täiesti selge, aga ma ei teadnud, kuidas see käib, kuidas ja millal Jumal mind kutsub. Sain aru, et tädi Veronika kaudu tuligi mulle see kutse. Läksime teisele korrusele Arpadite tuppa, seal oli mitmeid usklikke vendi ning põlvitasime ja palvetasime. Palusin oma patuse palve. Ei tea miks, aga hakkasin hirmsasti nutma. Johannes Togi ütles mulle, et „ütle nüüd tänu ka Jumalale, sa oled nüüd Jumala laps!” Ta ütles sõnad ette, mul endal ei tulnud mitte midagi pähe. Ütlesin talle järgi. Ja siis ma teadsin kindlalt: nüüd ma olen Jumala laps. See oli 13. detsember pool viis õhtul aastal 1964. Tundsin, kuidas eriline armastus tuli mu sisse ja tahtsin kangesti kallistada kedagi – üks tädi tuli mulle trepi peal vastu, kallistasin teda ja ütlesin „Sa oled nagu karu!”, sest tal oli kasukas seljas. Sellest ajast saadik on mul nagu nabanöör – ükskõik, mis elus ette tuleb, ma tean kindlalt, et olen Jumala laps,” jutustab Mirjam.
Elukutsevalikud
Kui Martale meeldis lapsena kangesti arsti mängida (ja temast saigi hiljem arst!), siis Mirjamile õmmelda. „Mu ema südamesoov oli õmblejaks õppida. See ei saanud teoks, kuid ta õmbles kodus palju. Mina tahtsin alati tema kõrval midagi õmmelda,” räägib Mirjam.
Pärast Rakvere 1. keskkooli lõpetamist läks ta TPIsse õmblustoodete tehnoloogiat õppima ning vahetult enne Tallinnasse kooli minekut sai ka ristitud. Tallinnas õppides käis ta neljapäeviti Olevistes Tärgi piiblitundides, aga nädalavahetusteks sõitis ikka koju ja käis kodukoguduses.
Kolmandal kurusel viidi rühm üle Kaunase polütehnilisse instituuti, praktika suunas ta Kiievisse ja Moskvasse. Oma kursusega saadi väga lähedaseks ja käiakse siiani kokkutulekutel.
Mirjami diplomitöö teemaks määrati „Poolindividuaalne meeste ülikondade vabrik”, see tähendas nii hoone kui masinapargi algusest lõpuni projekteerimist. „Mina „ehitasin” oma vabriku Rakveresse Tallinna ja Heina tänava nurgale, kus siis oli tühi plats, aga nüüd Meie pood,” märgib Mirjam.
Diplom taskus, suunati Mirjam 1974. aastal neljaks aastaks Kiviõli õmblusvabrikusse tehnoloogiks, seejärel õnnestus leida töö Rakveres Virulases inseneri, hiljem standartiseerijana – tema süda oli ikka Rakveres ja kodukoguduses.
Mirjam oma kabintis Virulases 1997. aastal.
Uued pastorid ja uued võimalused
Kui Arpad Arder 1969. aastal Rakverest lahkus, tuli pastoriks Ilmar Kurg. Sellest ajast on Mirjamil meeles neidude laulukollektiiv, mida nad isekeskis „roosade kleitide ansambliks” kutsusid, sest kõik õmblesid endale roosad esinemiskleidid. Ansamblis olid lisaks Mirjamile ja tema õele Martale ka Kuuse-pere tütred Eva ja Ene, Kure perest Inga ja Signe, õed Anne ja Mare Müller, Aime Pugonen. Nende „roosade kleitide ansambel” käis esinemas isegi Vormsi palvelas.
Uus teenimistöö nii koguduse kui Mirjami jaoks algas 1975. aastal kui pastoriks tuli Peeter Roosimaa. Abikaasa Tiiu eestvedamisel alustati pühapäevakooliga – Mirjam oli abiliseks. Sealsest pühapäevakoolist on välja kasvanud teiste seas ka koguduse praegune vanempastor Gunnar Kotiesen.
„Peeter sai Rootsist rootsikeelseid kristlikke lasteraamatuid ja tegi neist diapositiive, mille abil me lastele piiblilugusid jutustasime,” meenutab Mirjam.
70ndate lõpul algasid koguduses laste ja noorte suvelaagrid 50-60 inimesega, esimene oli Padaorus. „Praegu on seal Samma hiis – siis ei teatud hiitest midagi, oli heinamaa ja jõgi. Meelis Etti organiseeris seal mitmeid asju. Virulase ametiühingust laenutasime telke ja madratseid, sest neid oli tol ajal raske saada. Laager oli väga algeline: kõigepealt niitsime heina, siis tegime lõkkekoha, kaevasime käimlad,” kirjeldab Mirjam Karmeli laagritraditsiooni algusaegu. Hiljem kolis laager Peipsi äärde Kurusse, viimastel aastatel ollakse aga Vainupeal.
Kui Allan Lilleorg läks 90ndatel Kiviõlisse pastoriks, kutsus ta Mirjamit koos Anneli Roosimaaga pühapäevakooli tegema. „Rakveres olid siis sel ajal väga suured pühapäevakoolid ja ka Kiviõlis tuli palju lapsi – lausa rongiga Sondast,” on Mirjamil meeles.
Muutuste tuules
Taasisesisvunud Eestis sai Virulasest aktsiaselts ning ettevõte otsis turustus- ja koostöövõimalusi välismaa ettevõtetega. Mirjami ülesanne oli teha tollideklaratsioone, suhelda Soome poolega ning käia Ahtme tsehhis vene keeles suhtlemas ja soomlastele tõlkimas. Aastal 2004, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga, kadus ära tolliteema ning Mirjam suunati tsehhi kvaliteedikontrolli tegema.
Masu tulles koondati aga paljusid. Ühel pühapäeval hakkas Mirjam kirikusse minema ja luges enne piiblist kirjakoha Ps 104:27-28: „Kõik nad ootavad sind, et sa neile annaksid nende toidu omal ajal. Sa annad neile ja nad korjavad kokku, sina avad oma käe ja nende kõhud saavad täis head.” Esmaspäeval tööle minnes öeldi, et ta on koondatud. „Ja siis ma teadsin, et Jumal hoolitseb mu eest ning annab mulle vajaliku toiduse,” räägib Mirjam. Nagu seadus ette nägi, sai ta töötuskindlustust 9 kuud ning pakuti ka hooldajatekursusi – 2009 oli väga palju koondamisi ning vähe tööd.
„Kuna olin oma ema hooldanud, teadsin, mida see tähendab ja mõtlesin, et võin seda teha küll,” ütleb Mirjam. Hooldajakursustel kandideeris ühele kohale viis inimest ja ta pääses koolitusele. Hiljem kutsuti teda Rakvere hooldekodus ööpäevaks tööd proovima, seejärel aeg-ajalt asendama kuni vabanes hooldaja terve koht. „Jumal hoolitses tõesti nii, et mul ei olnud ühtegi kuud sissetulekuta,” rõõmustab Mirjam, kes töötas hooldajana täpselt kaks aastat – kuni pensionini.
Side hoolealustega
Nii töötajad kui hoolealused teadsid, et Mirjam on usklik inimene, sest alates 80ndate lõpust käis ta samas hooldekodus koos väikese kristlaste seltskonnaga laulmas. „Juhataja andis mulle loa, et kui inimene soovib, võin tema eest palvetada,” ütleb Mirjam. Oli mitmeid juhtumeid, kus seda ka sooviti. „Mul on meeles üks naine, kellel läksin hommikul mähkmeid vahetama. Vaatasin talle otsa ja tajusin, et tema hakkab küll varsti lahkuma. Ta haaras mu jaki hõlmadest, ma küsisin, et mis sa arvad, kui ma palun su eest. Palusin lihtsalt, et armas Jumal, anna Astale andeks ta patud ja võta ta oma lapseks. Ta lasi mu hõlmast lahti ja tahtis käsi sirutada. Taipasin, et ta tahab mu põske paitada. Kummardasin ja ta paitas mu põski. Ta ei öelnud ühtegi sõna, aga ta pilk oli muutunud selgeks ja silmad särasid. Teadsin, et ta oli oma asjad korda saanud. Kui järgmine kord tööle tulin, oli ta juba surnud. Kui küsisin, kuidas ta läks, siis öeldi, et väga rahulikult ja vaikselt jäi unne. Tal ei olnud omakseid, olen käinud ta haual,” jutustab Mirjam.
Ta räägib ka teisest kliendist, kes oli väga kibestunud elu ja lähedaste peale. „Küsisin ka temalt, kas ta soovib, et ma palvetaksin tema eest. Ta ei tahtnud. Päeval, kui ta suri, ei olnud mind tööl, aga teised hooldajad rääkisid, et ta oma surmapäeva hommikul nõudis duši alla viimist, „sest kuradid tulevad varsti”. Hooldajad manitsesid, et mis juttu ta räägib!” kõneleb Mirjam. „Seda ma olen küll kogenud, et isegi kui inimese mõistus enam ei tööta, siis Jumal saab tema vaimuga hakkama.”
Paljud ütlesid Mirjamile, et kuidas sa suudad hooldekodus tööd teha, seal on ju hirmsad haisud! Aga Mirjam ei tundnud midagi. „Jumal justkui võttis selle minu jaoks ära, võisin olla küünarnukini rooja sees, aga mind see ei seganud, sain neid pesta ja aidata,” on ta rahul.
Tänulik Jumalale
„Praegu olen Jumalale tänulik selle eest, et mul on aega,” ütleb Mirjam. „Mul on oma päevarütm, aga ma ei pea kiirustama. Mul ei ole lapsi, aga on lapselapsed – õe laste lapsed. Mul on aega mõelda nende peale, palvetada nende eest, lugeda Piiblit. Suur seltsiline on Pereraadio. Niikaua kui tervis on korras, on kõik hästi. Ja kui mingi häda on, siis tuleb kõik kasuks neile, kes Jumalat armastavad.”
Tema suureks unistuseks on näha oma kodukirikut siis, kui see päris valmis on. „Ja suur rõõm, et meil on nii palju lapsi kirikus. Samas on ka mure, sest tänapäeval on noortel väga keeruline, maailm on väga keeruliseks muutunud. Hea on see, et kui nad kirikusse tulevad, siis nad kuulevad Jumala sõna,” arutleb ta.
Mirjam armastab väga reisida. Üks tema unistusi oli käia Iisraelis ja see ka Peeter Võsu grupiga 2016. aasta kevadel õnnestus. Hetk Hauaaias, kus sai kogeda sügavat rahu.
