Helin ja Sven-Joonatan Siibak ning nende armas poeg Tobias on juba mõnda aega osa Rakvere Karmeli kogudusest. Nad ise ütlevad, et Jumal juhtis neid Rakverre tundmatusse ja nad on leidnud siin uue perekonna. Sellele eelneb aga nende endi kujunemise, Jumala ja üksteise leidmise lugu.
Helin ja Joonatan koos oma poja Tobiasega. Tobias on beebist peale olnud eriliselt rõõmsameelne ja mõnusalt krutskeid täis, täpselt nagu ta enda vanemadki
Helin ja Joonatan koos oma poja Tobiasega. Tobias on beebist peale olnud eriliselt rõõmsameelne ja mõnusalt krutskeid täis, täpselt nagu ta enda vanemadki
Valu vaikuses
Helin ja Sven-Joonatan hakkasid omavahel tihedamalt suhtlema Tallinnas 3D koguduse rajamise meeskonnas – Helin oli vastpöördunud kristlane ning Joonatan 3D koguduse rajamise eestvedaja. Nad õppisid väga pikalt üksteist sõpradena tundma, rääkisid oma minevikust ja otsisid koos tulevikku. 2014 alustati 3D koguduses teenistustega, aktiivne koguduseelu läks lahti. “Ma olen hea asjade alustaja ja teistele üle andja. Minu kõrval kasvas noor meesterahvas Mihkel Rehepapp heaks juhiks ning koos abikaasa Eliisabetiga võttis ta minu töö 3D koguduses üle. Selleks ajaks olime Heliniga kihlunud. Oli vaja ressurssi pulmadeks ning hakkasin vaatama töökuulutusi,” ütleb Sven-Joonatan. Ajaloo ja õpetamise huvi on olnud tal maast madalast – juba kuuendas klassis pani ajalooõpetaja teda tundi läbi viima. “Mäletan, et olen klassikaaslastele õpetanud Puunia sõdasid,” muigab Sven-Joonatan. Gümnaasiumis asendas ta tunde ja mitte ainult ajaloos. Sven-Joonatan ka mõtles sellele, et õpetajaks õppida, aga 3D koguduse rajamine tuli peale. Küll aga on ta tudeerinud Tartu ülikoolis ajalugu, spetsialiseerudes Eesti ajaloole. Kui pilk peatus tööpakkumisel, kus Jüris vajati keset õppeaastat ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat, tundis ta kohe – hea võimalus! Neis ajalootundides avastas ta endas uue kutsumuse – olla õpetaja. Sellest ajast peale on ta erinevates kooliastmetes õpetamisega tegelenud. Kui Sven-Joonatan oli aasta aega Jüris kooliõpetaja ametit pidanud, abiellusid nad Heliniga. Seejärel jätkas Sven-Joonatan kolm aastat õpetajana Tallinna kristlikus Kaarli koolis ja teda kutsuti ka Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari õppejõuks (ta oli siis kõigest 23-aastane!). Kirikuloo loengute ettevalmistamine tähendas iseseisvalt õppimist, et õpetada teisi. Praegu on Joonatan KUSi magistrant ning õpetab bakalaureuseastme üliõpilastele kirikulugu ja vabakirikute ajalugu.
Helin ja Sven-Joonatan hakkasid omavahel tihedamalt suhtlema Tallinnas 3D koguduse rajamise meeskonnas – Helin oli vastpöördunud kristlane ning Joonatan 3D koguduse rajamise eestvedaja. Nad õppisid väga pikalt üksteist sõpradena tundma, rääkisid oma minevikust ja otsisid koos tulevikku. 2014 alustati 3D koguduses teenistustega, aktiivne koguduseelu läks lahti. “Ma olen hea asjade alustaja ja teistele üle andja. Minu kõrval kasvas noor meesterahvas Mihkel Rehepapp heaks juhiks ning koos abikaasa Eliisabetiga võttis ta minu töö 3D koguduses üle. Selleks ajaks olime Heliniga kihlunud. Oli vaja ressurssi pulmadeks ning hakkasin vaatama töökuulutusi,” ütleb Sven-Joonatan. Ajaloo ja õpetamise huvi on olnud tal maast madalast – juba kuuendas klassis pani ajalooõpetaja teda tundi läbi viima. “Mäletan, et olen klassikaaslastele õpetanud Puunia sõdasid,” muigab Sven-Joonatan. Gümnaasiumis asendas ta tunde ja mitte ainult ajaloos. Sven-Joonatan ka mõtles sellele, et õpetajaks õppida, aga 3D koguduse rajamine tuli peale. Küll aga on ta tudeerinud Tartu ülikoolis ajalugu, spetsialiseerudes Eesti ajaloole. Kui pilk peatus tööpakkumisel, kus Jüris vajati keset õppeaastat ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat, tundis ta kohe – hea võimalus! Neis ajalootundides avastas ta endas uue kutsumuse – olla õpetaja. Sellest ajast peale on ta erinevates kooliastmetes õpetamisega tegelenud. Kui Sven-Joonatan oli aasta aega Jüris kooliõpetaja ametit pidanud, abiellusid nad Heliniga. Seejärel jätkas Sven-Joonatan kolm aastat õpetajana Tallinna kristlikus Kaarli koolis ja teda kutsuti ka Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari õppejõuks (ta oli siis kõigest 23-aastane!). Kirikuloo loengute ettevalmistamine tähendas iseseisvalt õppimist, et õpetada teisi. Praegu on Joonatan KUSi magistrant ning õpetab bakalaureuseastme üliõpilastele kirikulugu ja vabakirikute ajalugu.
3D koguduse kogukonna juhtide kohtumisel. See aeg oli Siibakute elus täis väga erinevaid seikluseid ja teenimisülesandeid, aga ka üks suur Jumalas kasvamise ning Temale jäägitult järgimise kool
Joonatani bakalaureuse lõpetamine 2014 suvel. Mõne kuu pärast algasid Tallinna 3D koguduse teenistused, kus väsimatult koos teeniti
3D koguduse kogukonna juhtide kohtumisel. See aeg oli Siibakute elus täis väga erinevaid seikluseid ja teenimisülesandeid, aga ka üks suur Jumalas kasvamise ning Temale jäägitult järgimise kool
Joonatani bakalaureuse lõpetamine 2014 suvel. Mõne kuu pärast algasid Tallinna 3D koguduse teenistused, kus väsimatult koos teeniti
Teekond Rakverre
3D koguduse meeskonnas olles jõudis kätte hetk, millal nii Helin kui Joonatan tundsid, et üks etapp koguduses on nende jaoks täis saanud. Nad palvetasid terve suve ja otsisid oma teed. Kui algul otsisid nad uut väljakutset 3D koguduses, siis palve käigus hakkasid küsima: kus me elada tahame, mida me elult ootame? “Saime aru, et Jumal saab meid igal pool kasutada, kuigi me polnud mõelnud varem sellele, et peaksime üldse mõnda teise kogudusse minema. Olime väga harjunud oma kogudusega. Avastasime, et me mõlemad olime mõelnud oma peas, et tegelikult me ei tahakski tulevikus Tallinnas elada, väikesed linnad tundusid meile armsad, sest me mõlemad tuleme väikestest linnadest,” räägib Sven-Joonatan. Selgus tabas teda ühel Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse väljasõidukoosolekul, mis peeti vanas Karmeli palvelas saali taga kollases toas – Sven-Joonatani roll oli Liidu juhatuse liikmena koosolekut protokollida. “Keset koosolekut sain nägemusliku kõnetuse Jumalalt, kuulsin selgelt enda sees häält: ma tahan teid siia tuua, ma tahan, et te teeniksite mind siin. Esimese hooga oli see hirmus, keskendusin kramplikult koosoleku protokollimisele. Oli püha hetk, mil tajud, et see on palju suurem kui sa ise. Samal õhtul käisime Heliniga Maarjamäel jalutamas ja rääkisin talle oma kogetust. Helin ütles, et ta kogeb rahu selle mõtte juures, kuigi emotsionaalselt on see raske tõdemus, et meil on aeg liikuda,” märgib Joonatan. Gunnar Kotiesen oli olnud Sven-Joonatanile paar aastat mentor, nad töötasid koos EEKBLi juhatuses. Kui tuli kõnetus suunduda Karmelisse, siis oli Sven-Joonatanil isegi natuke veider tunne oma jutuga Gunnari juurde minna. Aga ta läks. Ja selgus, et paar aastat oli Karmelis palvetatud, et keegi tuleks Gunnari kõrvale pastoriks. Nii kirjutasid Siibakud viis aastat tagasi oma Facebooki seinale, et otsivad Rakverre kodu (ja vihje andjale, kes juhatab neid uue koduni, pakuvad õhtusööki enda juures!). Märtsis 2019 kolisid nad Rakverre.
3D koguduse meeskonnas olles jõudis kätte hetk, millal nii Helin kui Joonatan tundsid, et üks etapp koguduses on nende jaoks täis saanud. Nad palvetasid terve suve ja otsisid oma teed. Kui algul otsisid nad uut väljakutset 3D koguduses, siis palve käigus hakkasid küsima: kus me elada tahame, mida me elult ootame? “Saime aru, et Jumal saab meid igal pool kasutada, kuigi me polnud mõelnud varem sellele, et peaksime üldse mõnda teise kogudusse minema. Olime väga harjunud oma kogudusega. Avastasime, et me mõlemad olime mõelnud oma peas, et tegelikult me ei tahakski tulevikus Tallinnas elada, väikesed linnad tundusid meile armsad, sest me mõlemad tuleme väikestest linnadest,” räägib Sven-Joonatan. Selgus tabas teda ühel Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse väljasõidukoosolekul, mis peeti vanas Karmeli palvelas saali taga kollases toas – Sven-Joonatani roll oli Liidu juhatuse liikmena koosolekut protokollida. “Keset koosolekut sain nägemusliku kõnetuse Jumalalt, kuulsin selgelt enda sees häält: ma tahan teid siia tuua, ma tahan, et te teeniksite mind siin. Esimese hooga oli see hirmus, keskendusin kramplikult koosoleku protokollimisele. Oli püha hetk, mil tajud, et see on palju suurem kui sa ise. Samal õhtul käisime Heliniga Maarjamäel jalutamas ja rääkisin talle oma kogetust. Helin ütles, et ta kogeb rahu selle mõtte juures, kuigi emotsionaalselt on see raske tõdemus, et meil on aeg liikuda,” märgib Joonatan. Gunnar Kotiesen oli olnud Sven-Joonatanile paar aastat mentor, nad töötasid koos EEKBLi juhatuses. Kui tuli kõnetus suunduda Karmelisse, siis oli Sven-Joonatanil isegi natuke veider tunne oma jutuga Gunnari juurde minna. Aga ta läks. Ja selgus, et paar aastat oli Karmelis palvetatud, et keegi tuleks Gunnari kõrvale pastoriks. Nii kirjutasid Siibakud viis aastat tagasi oma Facebooki seinale, et otsivad Rakverre kodu (ja vihje andjale, kes juhatab neid uue koduni, pakuvad õhtusööki enda juures!). Märtsis 2019 kolisid nad Rakverre.
Siibakud kolisid Rakverre
Siibakud kolisid Rakverre
Johan Tobiase õnnistamine Karmeli koguduses, kus kohal olid ka Helini ja Joonatani perekonnad. Väga eriline oli noorte vanemate jaoks, et Joonatani vanaisa, pastor Enno Tuulik, sai oma esimest lapselapselast õnnistada
Johan Tobiase õnnistamine Karmeli koguduses, kus kohal olid ka Helini ja Joonatani perekonnad. Väga eriline oli noorte vanemate jaoks, et Joonatani vanaisa, pastor Enno Tuulik, sai oma esimest lapselapselast õnnistada
Oma koht Karmelis
Sven-Joonatan töötab täiskohaga EKB Liidu peasekretärina ja on Liidu juhatuse liige ning Karmeli koguduse pastor. Kui Joonatanist sai Gunnar Kotieseni kõrval pastor, siis Helin nägi puudujääke koguduse kommunikatsioonivaldkonnas. Sellest vanempastorile rääkides, sai ta sõbraliku vastuse: aga sa võiksid proovida siis seda teha. “Karmelis on nii palju sisu, aga sellest ei teata. Mul oli mõningaid kogemusi, olin teinud kaasa PP Festivali meediatiimis,” märgib Helin. Ta pani käed külge sotsiaalmeedias, juhtis Karmeli uue logo valmimise protsessi, hakkas tegema uudiskirju. Poeg Tobiase sündides andis ta koguduse meediatöö suures osas üle Aveli Tiitrile ja on praegu rohkem taustajõuks. Küll on ta jätkuvalt korraldamas PP ja EKB Liidu ühisfestivali turundust ning töötab täiskohaga Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liidus turundusspetsialistina.
Sven-Joonatan töötab täiskohaga EKB Liidu peasekretärina ja on Liidu juhatuse liige ning Karmeli koguduse pastor. Kui Joonatanist sai Gunnar Kotieseni kõrval pastor, siis Helin nägi puudujääke koguduse kommunikatsioonivaldkonnas. Sellest vanempastorile rääkides, sai ta sõbraliku vastuse: aga sa võiksid proovida siis seda teha. “Karmelis on nii palju sisu, aga sellest ei teata. Mul oli mõningaid kogemusi, olin teinud kaasa PP Festivali meediatiimis,” märgib Helin. Ta pani käed külge sotsiaalmeedias, juhtis Karmeli uue logo valmimise protsessi, hakkas tegema uudiskirju. Poeg Tobiase sündides andis ta koguduse meediatöö suures osas üle Aveli Tiitrile ja on praegu rohkem taustajõuks. Küll on ta jätkuvalt korraldamas PP ja EKB Liidu ühisfestivali turundust ning töötab täiskohaga Lääne-Virumaa Omavalitsuste Liidus turundusspetsialistina.
Külalislahkus ja kokkamine
Nii Helin kui Joonatan tulevad peredest, kus üheskoos söömine oli väga oluline. Neile mõlemale väga meeldib süüa teha. Muide, Helin on õppinud pagar-kondiitriks ning Joonatan on töötanud Vapianos pastakokana. “Külalislahkus ja kodu avamine on see, mida meile väga meeldib teha. Ma arvan, et kui kokku võtta kogu meie abieluaeg, siis oleme keskmiselt 1-2 korda iga nädal kedagi võõrustanud, on olnud aegu, kus oleme seitse korda nädalas teistele süüa teinud,” kirjeldab Sven-Joonatan. “Meil on austus toidu vastu ja armastus selle valmistamise protsessi ning teistega jagamise vastu,” lisab ta. Söögilaua taga sõpruse ja elu tähistamine on nende jaoks oluline ning seda väljendatakse ka pisiasjades – alates laua kenast katmisest kuni küünalde süütamiseni. “Oleme pakkunud paljudele noortele võimalust meiega süüa, et nad saaksid selle kogemuse ühise laua taga, mida kahjuks igas peres ei ole, et näidata Looja loodud loomingulisust ja ilu nii lihtsa asjaga nagu toit.
Nii Helin kui Joonatan tulevad peredest, kus üheskoos söömine oli väga oluline. Neile mõlemale väga meeldib süüa teha. Muide, Helin on õppinud pagar-kondiitriks ning Joonatan on töötanud Vapianos pastakokana. “Külalislahkus ja kodu avamine on see, mida meile väga meeldib teha. Ma arvan, et kui kokku võtta kogu meie abieluaeg, siis oleme keskmiselt 1-2 korda iga nädal kedagi võõrustanud, on olnud aegu, kus oleme seitse korda nädalas teistele süüa teinud,” kirjeldab Sven-Joonatan. “Meil on austus toidu vastu ja armastus selle valmistamise protsessi ning teistega jagamise vastu,” lisab ta. Söögilaua taga sõpruse ja elu tähistamine on nende jaoks oluline ning seda väljendatakse ka pisiasjades – alates laua kenast katmisest kuni küünalde süütamiseni. “Oleme pakkunud paljudele noortele võimalust meiega süüa, et nad saaksid selle kogemuse ühise laua taga, mida kahjuks igas peres ei ole, et näidata Looja loodud loomingulisust ja ilu nii lihtsa asjaga nagu toit.
Siibakud võõrustamas oma 3D koguduse Jüri kogukonna noori
Siibakud võõrustamas oma 3D koguduse Jüri kogukonna noori
Lihtsalt ühe laua taga istumine ja elu jagamine üksteisega – see on meie jaoks tähenduslik,” sõnastab Sven-Joonatan.
Noore abielupaarina oli nende kodu tihti noori täis. “Paljud noored, kes meie laua ümber jõudsid, ütlesid, et see on neil esimest korda elus, süüa niimoodi koos. Leidsime, et see on meie teenimise vorm, anda noortele pere ja kodu kogemust. Oli nii mõnigi õhtu, kui hakkasid lahkumiseks vihjet andes hambaid pesema, aga ikka istuti su voodi nurga peal! Noored võisid jääda terveks päevaks – tulid hommikul kell 11 ja läksid õhtul kell 11,” on Helinil sellest ajast meeles.
Siibakute sõpruskonnas on üks legendaarne supp, mida kutsutakse “nutusupiks” – tegemist on karamelliseeritud porrulaugu püreesupiga. Supi nime sünnilugu on järgmine: oli kunagi jõulupidu, kus Siibakud tegid seda suppi sõpradele esimeseks käiguks. Üks sõber oli kaunilt kaetud laua taga nii liigutatud, et kui ta esimese lusikatäie suppi maitses, siis ta hakkas rõõmust nutma – kõik oli lihtsalt nii täiuslik! Sealt tuli supile nimeks “nutusupp”.
Päris tihti küsivad Helin ja Joonatan oma külaliste käest, mida nad soovivad, et neile valmistataks. Ükskord vastas noormees Karl (kes täna on abielus Helini õega ja on muuhulgas EKB Liidu noorsootööjuht) pererahvale selle küsimuse peale: sooviks saiavormi. Helin ja Joonatan vaatasid üksteisele otsa – nad polnud seda kunagi teinud. Nad olid aga nautinud ühes pealinna restoranis legendaarset ja ülimaitsvat saiavormi, millel polnud midagi pistmist koolisöökla saiavormiga. Ja nii leiutasid nad käigupealt uue magustoiduretsepti ka enda ja oma külaliste jaoks. Saiavormi tellitakse neilt nüüd omajagu.
“Kui on mingi baas olemas, siis tead, mis millega kokku sobib. Õde küsib minult sageli: „Mis on retsept?“ Ma ei tea, ma tunde järgi tegin! Ja siis püüan tema jaoks kogused ja valmistuskäigu kirja panna,” ütleb Helin.
Siin on huvilistele kaks Siibakute retsepti:
„Nutusupp”
6 puhastatud ja tükeldatud porrulauku
2 spl oliiviõli
4 spl võid
1/2 tl soola
1/4 tl pipart
1/2 tl paprikapulbrit
Tšillihelbeid (oma maitse järgi)
2 supilusikatäit pruuni suhkrut
1 küüslaugupea (röstitud) 80 ml kuiva valget veini
1 liiter kanapuljongit
150 ml toidukoort
Praetud peekonit serveerimiseks
Puhasta, pese ja tükelda porrulaugud (valged osad) ribadeks.
Pane terve küüslaugupea ahju röstima – koos koortega umbes 10-15 minutit 200 kraadi juures.
Kuumuta suur pott keskmisel kuumusel, lisa oliiviõli ja või. Lisa porrud, sool, pipar ja tšillihelbed ning sega hästi läbi. Küpseta, segades iga paari minuti tagant, kuni porrud hakkavad pruunistuma, umbes 20 kuni 25 minutit. Siis sega sisse pruun suhkur ja prae veel 10 minutit, kuni need on üli-karamelliseerunud. Eemalda küüslaugult koored ja sega sisse röstitud pehme küüslauk. Suurenda veidi kuumust ja lisa vein. Sega läbi ja keeda mõni minut, kuni veinist on suurem osa ära keenud. Vala sisse puljong ja sega. Kuumuta supp keemiseni, seejärel vähenda kuumust ja keeda tasasel tulel 15 minutit. Lülita kuumus välja ja püreesta supp saumiksriga ühtlaseks. Kuumuta püreestatud suppi madalal kuumusel. Sega sisse toidukoor, maitsesta soola ja pipraga. Serveeri suppi praetud ja tükeldatud peekoniga.
Naudi värskelt ja kui maitseb imeliselt, siis poeta ka pisar!
6 puhastatud ja tükeldatud porrulauku
2 spl oliiviõli
4 spl võid
1/2 tl soola
1/4 tl pipart
1/2 tl paprikapulbrit
Tšillihelbeid (oma maitse järgi)
2 supilusikatäit pruuni suhkrut
1 küüslaugupea (röstitud) 80 ml kuiva valget veini
1 liiter kanapuljongit
150 ml toidukoort
Praetud peekonit serveerimiseks
Puhasta, pese ja tükelda porrulaugud (valged osad) ribadeks.
Pane terve küüslaugupea ahju röstima – koos koortega umbes 10-15 minutit 200 kraadi juures.
Kuumuta suur pott keskmisel kuumusel, lisa oliiviõli ja või. Lisa porrud, sool, pipar ja tšillihelbed ning sega hästi läbi. Küpseta, segades iga paari minuti tagant, kuni porrud hakkavad pruunistuma, umbes 20 kuni 25 minutit. Siis sega sisse pruun suhkur ja prae veel 10 minutit, kuni need on üli-karamelliseerunud. Eemalda küüslaugult koored ja sega sisse röstitud pehme küüslauk. Suurenda veidi kuumust ja lisa vein. Sega läbi ja keeda mõni minut, kuni veinist on suurem osa ära keenud. Vala sisse puljong ja sega. Kuumuta supp keemiseni, seejärel vähenda kuumust ja keeda tasasel tulel 15 minutit. Lülita kuumus välja ja püreesta supp saumiksriga ühtlaseks. Kuumuta püreestatud suppi madalal kuumusel. Sega sisse toidukoor, maitsesta soola ja pipraga. Serveeri suppi praetud ja tükeldatud peekoniga.
Naudi värskelt ja kui maitseb imeliselt, siis poeta ka pisar!
Siibakute saiavorm
15 brioche röstsaiaviilu
Võie:
150 g toasooja võid
100 g suhkrut
2 tl kaneeli
50 g mooniseemneid
Kate:
2 dl piima
4 dl rõõska koort (35%)
3 muna
2 tl vanillisuhkrut
50 g kaneelisuhkrut
Vahusta toasoe või kaneelisuhkruga, seejärel sega juurde mooniseemned. Määri võisegu röstsaiaviiludele ning lõika siis saiaviilud kuubikuteks. Seejärel aseta saiakuubikud vormi (26×18 cm). Sega omavahel katte-ained ning vala vormi, suru kergelt peale ning lase vormil toatemperatuuril seista u 15 min. Seejärel küpseta 180 kraadi juures 35-40 minutit.
15 brioche röstsaiaviilu
Võie:
150 g toasooja võid
100 g suhkrut
2 tl kaneeli
50 g mooniseemneid
Kate:
2 dl piima
4 dl rõõska koort (35%)
3 muna
2 tl vanillisuhkrut
50 g kaneelisuhkrut
Vahusta toasoe või kaneelisuhkruga, seejärel sega juurde mooniseemned. Määri võisegu röstsaiaviiludele ning lõika siis saiaviilud kuubikuteks. Seejärel aseta saiakuubikud vormi (26×18 cm). Sega omavahel katte-ained ning vala vormi, suru kergelt peale ning lase vormil toatemperatuuril seista u 15 min. Seejärel küpseta 180 kraadi juures 35-40 minutit.
“Nutusupp”
"Nutusupp"
Sven-Joonatan
Sven-Joonatan on sündinud ja kasvanud üles kristlikus peres Hiiumaal. Tema vanaisa on pastor Enno Tuulik, kel tänavu, aastal 2024, on juubeliaasta: aprillis tähistab ta 50. teenimisaastat Hilleste koguduses. Hilleste kogudus saab juulis 100 ja Enno ise novembris 80. Hilleste on praamilt saarele tulles esimene kogudus ja nad on võtnud endale eesmärgiks õnnistada kõiki, kes neist mööda sõidavad (ja ilma neist mööda sõitmata sadamast kaugemale ei saa).
Sven-Joonatan on sündinud ja kasvanud üles kristlikus peres Hiiumaal. Tema vanaisa on pastor Enno Tuulik, kel tänavu, aastal 2024, on juubeliaasta: aprillis tähistab ta 50. teenimisaastat Hilleste koguduses. Hilleste kogudus saab juulis 100 ja Enno ise novembris 80. Hilleste on praamilt saarele tulles esimene kogudus ja nad on võtnud endale eesmärgiks õnnistada kõiki, kes neist mööda sõidavad (ja ilma neist mööda sõitmata sadamast kaugemale ei saa).
Sven-Joonatan on käinud Hilleste pühapäevakoolis, kus ta vanaema oli pühapäevakooliõpetaja. Vanaisa teenis koos Teedy Tüüriga ka Kärdla koguduses ning selliste jumalameestega Joonatan ka üles kasvas.
“Minu jaoks saabus isiklik hetk 10-11aastaselt laste talvelaagris, kus olid misjonärid Lätist. Viimasel õhtul jagasid nad evangeeliumi ning palusid püsti tõusta kõigil, kes on kristlased. Päris paljud lapsed tõusid püsti, aga mina tundsin, et ei saa püsti tõusta. Misjonärid lubasid püsti tõusnud lapsed istuma ja ütlesid, et “kui sina tahad täna saada kristlaseks, siis lubame sul varsti püsti tõusta”.Mäletan, et võitlesin enda sees, see oli ebameeldiv ja vastik, mõtlesin, et mina küll mingil juhul täna püsti ei tõuse, aga mingi tunne mu sees ütles, et tegelikult ma tahan. Hoidsin kahe käega toolist kinni ja lendasin ikka nagu rakett püsti. See oli selge Jumala vaimu kogemine minu jaoks. Sellel õhtul tegin päästepalve ja teadliku otsuse Jumala kasuks,” jutustab Sven-Joonatan.
13aastaselt kolis ta emaga Hiiumaalt Tabasallu, kus ei olnud kogudust. Tallinn tundus teismelisele võõras ja õudne, nii et ta ei käinud seal üheski koguduses. Kristlasena oli väga raske. Gümnaasiumipäevil sattus ta aga Kalju baptistikoguduse keskele. Nimelt juhatas ta tädi seal noortekoori ja ütles, et neil on basse puudu. “Ma juba laulsin kahes kooris, millest üks oli Oleviste koor, kuhu mind teine sugulane oli kutsunud. Olin väga tagasihoidlik ja vaikne tol ajal, Olevistes mul ei tekkinud kontakte, aga Kalju noored asusid minuga suhtlema, hakkasin käima noorteõhtutel ja kodugrupis. Jõudsin selgusele, et tahan, et mu elus oleks alati Jumal ja kogudus,” räägib Sven-Joonatan. “Olin alati mõelnud, et mu ristimine peab toimuma suvel, Hiiumaal, meres ja vanaisa ristiks mind. Aga sel hetkel tundsin, et on oluline, et see juhtuks kohe, nii et sain ristitud hoopis kevadel Kalju koguduse baptisteeriumis, mind ristis Erki Tamm.”
Helin
Helin ei ole pärit kristlikust perest, vaid nagu ta ise ütleb – sirgunud keskklassi perekonnas Raplas. “Kui ma midagi tahtsin, siis selle ma sain. Seespidiselt tundsin ennast aga katki. Otsisin oma väärtust erinevatest poistest, et nemad ütleksid, mida ma väärt olen. Gümnaasiumi lõpus kolisin kaheks aastaks kokku ühe poisiga, kellega elasime Tallinnas, samal ajal õppisin toitlustuskorraldust. Aga see oli väga mahatõmbav ja kontrolliv suhe, mu enesekindlus langes miinusesse. Sain aru, et see ei saa enam nii jätkuda. Me teed läksid lahku, aga selleks ajaks olin kaotanud kõik oma sõbrad, tundsin, et mul ei ole siin elus kedagi peale oma perekonna,” räägib Helin.Samas on ta uskunud terve elu Jumalat – emapoolne vanaema õpetas selgeks Meie Isa palve. “Mäletan, et mu vanaema ütles, et “seda võid omaette öelda, kui sa kardad midagi, see aitab sind”. Emapoolne pere on mõningase kristliku taustaga ja alati olnud vaimsetele teemadele avatud. Olen lapsena ristitud vene õigeusu kirikus, Jumalat ma ei salanud,” räägib Helin.
Helin ei ole pärit kristlikust perest, vaid nagu ta ise ütleb – sirgunud keskklassi perekonnas Raplas. “Kui ma midagi tahtsin, siis selle ma sain. Seespidiselt tundsin ennast aga katki. Otsisin oma väärtust erinevatest poistest, et nemad ütleksid, mida ma väärt olen. Gümnaasiumi lõpus kolisin kaheks aastaks kokku ühe poisiga, kellega elasime Tallinnas, samal ajal õppisin toitlustuskorraldust. Aga see oli väga mahatõmbav ja kontrolliv suhe, mu enesekindlus langes miinusesse. Sain aru, et see ei saa enam nii jätkuda. Me teed läksid lahku, aga selleks ajaks olin kaotanud kõik oma sõbrad, tundsin, et mul ei ole siin elus kedagi peale oma perekonna,” räägib Helin.Samas on ta uskunud terve elu Jumalat – emapoolne vanaema õpetas selgeks Meie Isa palve. “Mäletan, et mu vanaema ütles, et “seda võid omaette öelda, kui sa kardad midagi, see aitab sind”. Emapoolne pere on mõningase kristliku taustaga ja alati olnud vaimsetele teemadele avatud. Olen lapsena ristitud vene õigeusu kirikus, Jumalat ma ei salanud,” räägib Helin.
Helin kõnet pidamas oma õe Elerini pulmas
Helin kõnet pidamas oma õe Elerini pulmas
Kui Helini õde sai kristlaseks ning hakkas käima Rapla vabakoguduses, noris Helin teda selle pärast. “Mind ajas ülimalt närvi see, kui olime pühapäeva hommikul perega kodus ja mu õde läks kella üheksast ära kirikusse, sest pidi kaasa teenima – see oli ju pereaeg, pühapäevahommik pannkookidega!” on Helinil mõistmatus meeles.
Kaks aastat palvetas õde koos koguduse noortegrupiga Helini eest ja pärast seda kui ta oli lahku läinud oma tolleaegsest noormehest, kutsusid nad teda Raplasse PP Festivalile. Aasta oli 2013. “Jumal väga kõnetas mind, ma ei osanud seletada, mida ma tunnen ja see ajas mind segadusse. Nii muusika kui paar tunnistust panid mind väga mõtlema. Kui näed, et su ümber kõik ülistavad Jumalat – ma ei olnud seda varem näinud – kõik laulavad, mina tahaksin ka, aga tunnen, et ei saa, sest ma ju ei mõtle neid sõnu tõsiselt,” on Helinil meeles sellest õhtust.
Nädal hiljem oli Raplas PP-järgne noortekas, kuhu oli kutsutud 3D kogudusest Sven-Joonatan. Sven-Joonatan nägi lavalt Helinit kui tüdrukut, kes nuttis pingis. “Olen väga emotsionaalne, saan hästi kergesti puudutatud, kui midagi südamlikku on, siis kohe on pisarad silmas,” selgitab Helin.
Nädal hiljem korraldasid Rapla noored Sven-Joonatanile sünnipäevapeo Raplast veidi väljas – kõik noored olid ratastega, ainult Sven-Joonatan toodi peopaika autoga (ja autojuht koos autoga lahkus). Õhtu lõppedes oli sünnipäevalapsel võimalik Raplasse tagasi saada vaid jalgsi. Sõbrad helistasid siis Helinile ja palusid Joonatani peale võtta. Autoga jõuti kiiremini kohale kui ratastega ning nii jäi neil aega omavahel rääkida. “Joonatan küsis, kuidas mul läheb – minult ei olnud kunagi keegi niimoodi küsinud. See puudutas mind, et keegi tunneb huvi minu elu vastu. Rääkisin, et ei ole oma elus väga heas kohas,” ütleb Helin.
Sel suvel ta Sven-Joonatani rohkem ei näinud, aga hakkas käima Rapla koguduses, ülistusmuusikat kuulama ja kristlikke raamatuid lugema.” Tagasi vaadates näen, et see oli Jumala kõnetus. Jumal ütles, et saan olema 3D kogudusest osa – ma teadsin selle koguduse rajamisest, aga ma ei olnud kristlane. Olin sel suvel kodus ja küsisin oma õelt väga palju küsimusi Jumala, kristluse ja suhete teemal,” ütleb Helin.
5. augustil oli Helini 21. sünnipäev. Päev varem peetud sünnipäevapeol kinkisid õde ja mõned sõbrad kirikust talle raamatu – Josh McDowelli “Vankumatu”. “Istusin Tallinnas töö juures kontoris ja lugesin raamatut, selle lõpus oli päästepalve. Mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada ja proovin öelda need sõnad. Sel hetkel ei muutunud midagi, tundsin lihtsalt rahu. Umbes kolm päeva hiljem oli üles ärgates ja tänaval kõndides mu sees ülevoolav rõõm. Elasin siis Harku järve vastas Õismäel ühes tornis ning käisin üle tee järve ääres päevitamas, kuulasin Hillsongi “Oceans”it ja järsku tundsin, et mu ümber ei ole mitte kedagi ning Jumala aupaiste on üle minu – väga sürreaalne tunne. Pärast seda olen ma kogu aeg rõõmus. Rääkisin sellest teistele ja kirjutasin Joonatanile, et olen mõelnud 3D koguduse peale, kuna olen sügisest taas Tallinnas õppimas,” on Helinil meeles. Helin oli olnud kuu aega kristlane, kui läks 3D koguduse rajamistiimi. “Mõnes mõttes oli see aeg nagu mikrolaineahjus – pidin lihtsalt väga kiiresti vaimulikult kasvama, võtma vastutust,” ütleb Helin, kes hakkas õige pea koos teise neiuga kodugruppi juhtima. Helini ristis 2013 aasta novembris 3D koguduse diakonina Sven-Joonatan.
Kaks aastat palvetas õde koos koguduse noortegrupiga Helini eest ja pärast seda kui ta oli lahku läinud oma tolleaegsest noormehest, kutsusid nad teda Raplasse PP Festivalile. Aasta oli 2013. “Jumal väga kõnetas mind, ma ei osanud seletada, mida ma tunnen ja see ajas mind segadusse. Nii muusika kui paar tunnistust panid mind väga mõtlema. Kui näed, et su ümber kõik ülistavad Jumalat – ma ei olnud seda varem näinud – kõik laulavad, mina tahaksin ka, aga tunnen, et ei saa, sest ma ju ei mõtle neid sõnu tõsiselt,” on Helinil meeles sellest õhtust.
Nädal hiljem oli Raplas PP-järgne noortekas, kuhu oli kutsutud 3D kogudusest Sven-Joonatan. Sven-Joonatan nägi lavalt Helinit kui tüdrukut, kes nuttis pingis. “Olen väga emotsionaalne, saan hästi kergesti puudutatud, kui midagi südamlikku on, siis kohe on pisarad silmas,” selgitab Helin.
Nädal hiljem korraldasid Rapla noored Sven-Joonatanile sünnipäevapeo Raplast veidi väljas – kõik noored olid ratastega, ainult Sven-Joonatan toodi peopaika autoga (ja autojuht koos autoga lahkus). Õhtu lõppedes oli sünnipäevalapsel võimalik Raplasse tagasi saada vaid jalgsi. Sõbrad helistasid siis Helinile ja palusid Joonatani peale võtta. Autoga jõuti kiiremini kohale kui ratastega ning nii jäi neil aega omavahel rääkida. “Joonatan küsis, kuidas mul läheb – minult ei olnud kunagi keegi niimoodi küsinud. See puudutas mind, et keegi tunneb huvi minu elu vastu. Rääkisin, et ei ole oma elus väga heas kohas,” ütleb Helin.
Sel suvel ta Sven-Joonatani rohkem ei näinud, aga hakkas käima Rapla koguduses, ülistusmuusikat kuulama ja kristlikke raamatuid lugema.” Tagasi vaadates näen, et see oli Jumala kõnetus. Jumal ütles, et saan olema 3D kogudusest osa – ma teadsin selle koguduse rajamisest, aga ma ei olnud kristlane. Olin sel suvel kodus ja küsisin oma õelt väga palju küsimusi Jumala, kristluse ja suhete teemal,” ütleb Helin.
5. augustil oli Helini 21. sünnipäev. Päev varem peetud sünnipäevapeol kinkisid õde ja mõned sõbrad kirikust talle raamatu – Josh McDowelli “Vankumatu”. “Istusin Tallinnas töö juures kontoris ja lugesin raamatut, selle lõpus oli päästepalve. Mõtlesin, et mul ei ole midagi kaotada ja proovin öelda need sõnad. Sel hetkel ei muutunud midagi, tundsin lihtsalt rahu. Umbes kolm päeva hiljem oli üles ärgates ja tänaval kõndides mu sees ülevoolav rõõm. Elasin siis Harku järve vastas Õismäel ühes tornis ning käisin üle tee järve ääres päevitamas, kuulasin Hillsongi “Oceans”it ja järsku tundsin, et mu ümber ei ole mitte kedagi ning Jumala aupaiste on üle minu – väga sürreaalne tunne. Pärast seda olen ma kogu aeg rõõmus. Rääkisin sellest teistele ja kirjutasin Joonatanile, et olen mõelnud 3D koguduse peale, kuna olen sügisest taas Tallinnas õppimas,” on Helinil meeles. Helin oli olnud kuu aega kristlane, kui läks 3D koguduse rajamistiimi. “Mõnes mõttes oli see aeg nagu mikrolaineahjus – pidin lihtsalt väga kiiresti vaimulikult kasvama, võtma vastutust,” ütleb Helin, kes hakkas õige pea koos teise neiuga kodugruppi juhtima. Helini ristis 2013 aasta novembris 3D koguduse diakonina Sven-Joonatan.
